Saada vihje
Suurpõllumajandus kadus. Ettevõtlikkus mitte (0)
„Algas tegelikult kõik rohkem kui kolmkümmend aastat tagasi, täpsemalt 1984. aastal. Ostsime pereema Mairiga siia Maeru külla vana talusüdame omale suvekoduks. Lapsed olid siis küll väikesed, aga tragilt kõigil töödel abiks.“

Nii meenutab peremees Madis Notton Koplimadise talu sündi. Läinud sajandi kaheksakümnendate aastate lõpp oli teadagi milline – rubla kurss kukkus iga päevaga, poodidest kadus kaup, isegi elementaarseim – liha, piim.

“Tuli pere ära toita, võtsime siis kolm siga kasvama. Sai selleks kohandatud vana talulaut,” jätkab peremees.

“Ja kaalikad ning kapsad panime kasvama, hiljem tulid ka lehmad” meenutab noorperemees Raido oma varajast lapsepõlve. “Isa ja ema käisid turul liha ja talusaadusi müümas, meie toitsime loomi ja kõplasime köögivilja.”

Taluseaduse järgi sai Koplimadise talu endale ka põllumaad ja metsa, hakati põldu harima.
“Eks me alustasime nagu tuhanded väiketalud ja väiketalunikud Eestimaal – väikselt ja vaikselt, esmalt oma pere ja tuttavate tarvis. Siis turule müügiks. Põllumaad pole meil kunagi palju olnud – 11 hektarit,” räägib Raido.

Valmis palkmaja

Eesti Vabariigis kehtima pandud seadused andsid ettevõtlikule perele kiiresti talu kasvatada. Renditi maad juurde, tehti põldu. Siis tuli ka viljale väärindajad leida – suurendati seakasvatust.
“Varsti jäi vana talulaut kitsaks, ehitasime juurde uue,” meenutab Raido, “300 siga mahtus sisse”.
“Meil oli täistsükliga tootmine: emised poegisid, põrsad kasvatasime üles oma viljaga ja oma ametlikus tapamajas sai nad lihaks tehtud,” on peremees nüüdki veel hiljutise tootmise üle uhke.

Üheksa aastat tagasi ehitati taluturismile mõeldes valmis ka palkmaja kahekümnele inimesele.
”Ega siin kandis ju neid turismitalusid väga ole, mõtlesime proovida. Pealegi – miks turustada liha mujal, kui saab oma külalistele pakkuda. Olgu siis suitsulihana otse ahjust või perenaise praetud karbonaadina pliidilt,” kõneleb peremees uue ettevõtmise algusest.

“Eks meil see tippaeg selle aastakümne algusesse jäi, siis kasvatasime vilja 40 hektaril ja laudas ruigas 300 siga,” ütleb peremees. Kõigist minevikus ja natuke minoorselt.

“Eks me hakkasime tootmist järk-järgult vähendama,” räägib noorperemees Raido hiljutistest aastatest. “Kõigepealt lõpetasime vanas laudas tootmise, kohendasime piduruumiks.“ Uues laudas käis aga seakasvatus edasi. “Üks külaline kord ütles, et kõik on tore, saaks vaid selle sõnniku haisu õuest ära,” muheleb peremees. Vastasin, et varsti jääb põllumajandust nii väheks, et tulete siia sõnnikuhaisu nautima.”
Kibedad sõnad ühe taluperemehe suust. Aga said kiiremini tõeks kui ütleja arvatagi oskas. Mõned aastad tagasi lõpetati ka suures laudas seapidamine, ei tasunud enam ära.

Ise tehtud, hästi tehtud

“Õppisin siis EBSis, tegin väikese turu-uuringu. Selgus et Harjumaal pole piisavalt suuri taluruume, kus üritusi korraldada. Miks siis mitte laut selleks kohendada,” kõneleb Raido.

Ettevõtlikul perel, kel juba ka turisminduse ja ürituste korraldamise kogemus olemas, ei võtnud see kaua aega. Oma mets andis siseviimistluseks ja mööbli valmistamiseks puu, natuke toetas ka LEADER programm rahaga. Ära kulusid Raido puidutisleri oskused. Kogu puhkekompleksi igast otsast, igast nurgast vaatab vastu ehtne käsitöö, kuskil pole euroviimistletud küprokit. Võimalikult palju kasutati kohalikku materjali ja Harjumaa motiive. Seinad on laotud Vasalemma paekivist, üks kamin aga Vasalemma dolomiidist, laesammasteks on kodumetsa palgid, tualettruumide viimistluseks kasutati looduskive isegi Pakri poolsaarelt. Külalistetubade uksed on kaunistatud Harjumaa muistsete kihelkondade rahvarõivaste motiividega.

Nüüd võime võõrustada korraga 200 külalist,” on noorperemees uhke. “Pole mõtet üles lugeda ettevõtteid , kes siin oma üritusi on pidanud, lihtsam on nimetada neid, kes meile pole jõudnud,” arvab perepea. Suurimate ürituste korraldamisel kasutatakse koostööpartnereid ja vajadusel tuleb appi kogu pere. Toiduaineteks kasutatakse kohalikku nii palju kui võimalik, näiteks kartul, juurviljad salatid tulevad enda põllult ja muud saadused teistelt talunikelt.

“Eks natuke kahju ole, et põllumajandusega lõpetama pidime,” ütleb Koplimadise talu peremees Madis. “Tänagi sõitis üks ammune klient mööda, küsis, kas sigu enam ei pea. Tal siiani meie talu sealiha maitse suus .Teisest küljest aga – ikka heameel, et töö tuleb koju kätte, ei pea seda minema teisele poole lahte otsima. Selleks suveks on meil juba kõik kohad kinni, käib järgmise suve broneerimine. Talus peetakse firmaüritusi, pulmi, juubeleid.“

Pererahval on igaühele midagi pakkuda – muuseumieksponaadid meenutavad eestlaste talupojapõlve, pulmasõitudeks mõeldud klantsitud Volga nõukogude hiilgeaegu ja läbi klaasseina otse peoruumi vaatavad kitsed-lambad aega, mil ka selles talus veel põllumajandus oli.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.