Saada vihje
Suure Reede ja Ülestõusmispüha eel (0)
Article title
EELK Keila Miikaeli kirik. FOTO: Allar Viivik

Üks vene legend räägib sellest, kuidas pärast Jeesuse sündi asutasid mitte kolm (vrdl Kolmekuningapäev), vaid neli Hommikumaa kuningat end teele, et vastsündinud juutide valitsejat tervitada. Neljanda, noore kuninga teekond kulges aga nõnda pikalt, et too alles Jeesuse ristilöömise ajaks Juudamaale jõudis. Aastakümneid tagasi oli ta kodust lahkunud paljude kingitustega, mis kõik olid mõeldud vastsündinud valitsejale. Oma teel nägi ta aga nii palju häda ja viletsust, et loovutas kõik oma kingid abivajajatele. Jeruusalemma jõudis neljas kuningas tühjade pihkudega.

Seal kuulis ta ühe vana naise käest, et võimud olevat vägevaimaist vägeva kuninga kinni võtnud ja tahtvat teda hukata. Naise juhatuste järgi siirdus ta Kolgatale, Jeesuse ristilöömise paika. Nähes okasroosiga pärjatud ristilöödut, mõistis neljas kuningas kohe: tema ongi see laps, kelle tervitamiseks ma kord kodumaalt teele asusin. Selleks äratundmiseks piisas ühest pilgust nende vahel. Neljas kuningas tundis, kuidas ta jõud raugema hakkab. Kuid ta suutis veel sosistada: “Mul pole enam midagi alles kullast ja karrast, nestest ja mürrist, mida ma Sulle kinkida tahtsin…kuid mis mul veel on, on mu süda. Selle ma pakun Sulle. Oma südame… Kas Sa võtad selle vastu?”

Selles legendis lasi pilk ristilöödud Kristusele neljandal kuningal Temas ära tunda Issanda. Paljudele jäi see äratundmine võõraks toona ja jääb ka täna. Kõikvõimas Jumal, kes tuleb alanduses? Jumal, kes ei löögi karmi käega „korda majja“, vaid tuleb ootamatul viisil, pöörates pea peale meie loogika?
Kristus ei olnud kaugeltki selline Messias, keda rahvas oli oodanud. Roomlaste poolt ristile kinnitatud silt INRI („Jeesus Naatsaretist, juutide kuningas“ ladinakeelsed esitähed) mõjus risti juures viibinud vihasele rahvahulgale mõnitamisena: Kas selline ongi too võimas valitseja, kelle tulekut te olete oodanud? Mida INRI sildi ristile lööjad ei teadnud, oli see, kuidas Jeesust oli Tema kuulutamise algul 40 päeva kõrbes kiusatud. Kiusaja, näidates Jeesusele vaimus kõiki maailma kuningriike, oli ahvatlenud teda võimuga:

“Ma tahan anda sulle meelevalla kõigi nende üle ja nende hiilguse, sest see on minu kätte antud ja mina võin selle anda, kellele ma iganes tahan. Kui sa nüüd kummardad minu ette, siis on kõik sinu päralt” (Lk 4:6-7). Ometi lükkas Jeesus selle pakkumise tagasi. Ehk siis: tal oleks olnud võimalus olla just selline Messias, keda inimesed ootasid. Kes oleks vastanud ettekujutusele kõikvõimsa Jumala läkitatust, poliitilisest Messiast, kelle käes on maine valitsus. Kuid Jumal ei tahtnud maailma saata sellist Messiat, kes veenaks võimuga, kuid ei muudaks südameid.

Nõnda tuli Jumal maailma mitte kärtsu ja mürtsuga, vaid vaikselt ja varjatult; mitte võidutseva kuninga, vaid Ristilööduna. Selleks, et jõuda inimeste südameteni; et inimesed suudaks Jumalale lausuda sõnu: “Ma pakun Sulle oma südame…Palun võta see vastu.”
Kristuse ristisurm ei ole kättemaksuhimulise Jumala poolt nõutud paratamatus, kus süütu peab teiste süü eest Jumala viha vaigistamiseks surema. Jeesus oli küll ilma patuta ehk siis Jumal oli Temas pidevalt kohal: Ta oli tõeline Jumal ja tõeline inimene. Ta ei eksinud kordagi Jumalaga käidavalt teelt ehk ei kaldunud sihist kõrvale (just seda tähendab kreeka keeles ‘hamartia’, eesti keeles ‘patt’: teelt eksimist, sihist kõrvale kaldumist). Jeesuse viisid ristile need, kes olid kaldunud kõrvale Jumalaga käidavast teest reetmise, enesekesksuse, kadeduse, oma naha hoidmise soovi tõttu.

Kui vaatame ristilöödud Jeesusele ja mõtleme, mis ta ristile viis ja mis sellega kaasas käis, näeme kõike, mille ees on inimesena põhjust hirmu tunda, kuid mida me oleme ka inimestena ise võimelised põhjustama – kannatusi, ebaõiglust, hüljatust, reetmist, surma. Samuti näeme ristil suurimat ja sügavaimat hirmu – hirmu, et Jumal on meid maha jätnud. Matteuse ja Markuse evangeelium räägivad meile Jeesuse meeleheitlikust karjest ristil: “Elii, elii, lemaa sabahtani?”: “Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?” Selles karjes avaldub Jumala inimesekssaamise kogu sügavus, see, et isegi inimese kõige suurem ja eksistentsiaalsem hirm pole Jumalale võõras.

Kuid mahajäetuse karje ei olnud viimane sõna, kurjus ei olnud viimane sõna, sest Kristus ei jäänud hauda. Jumal otsustas Kristuses võita ära surma, kannatused ja hirmu ning äratada Ta uuele elule. Võttes risti kui piinarikka surma, hirmu ja kannatuste sümboli, tegi Jumal sellest elu sümboli. Ristilöödule neljanda kuninga kombel otsa vaadates, kahetsust ja halastust kogedes ütlevad inimesed ikka ja jälle, kuni tänase päevani: “Ma pakun Sulle kingiks oma südame”. Kui see sünnib, hakkavad elus sündima Jumalaga teel käimise paradoksid: andes ja loobudes hakatakse saama, kaotades võitma. Kaob hirm ja asemele tuleb usaldus. Ja korraga avaneb suu koos apostel Paulusega ütlema: “Surm on neelatud võidusse! Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu astel?”. Kristus on surnuist üles tõusnud! Ta on tõesti üles tõusnud!

Anne Burghardt, EELK vikaarõpetaja

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.