Saada vihje
ARVAMUS: Sooline palgalõhe – probleem või asendustegevus? (0)

Sooline võrdõiguslikkus on meie ühiskonna alusmõte. Naistel ja meestel on võrdsed õigused, kohustused, vastutus ja võimalused. Eestis said naised valimisõiguse juba 1917. aastal. Prantsusmaal alles 1944. aastal. Üksikuid probleeme on, kuid me liigume vaieldamatult positiivses suunas. Olukorrale võib tagasilöögi anda vaid massimigratsioon islamiriikidest, kus naisi peetakse meestest alamateks.

Valitsuses on võrdse kohtlemise küsimused antud sotsiaaldemokraadist tervise- ja tööministrile. Pole siis imestada, et sotsid on nii soolise võrdõiguslikkuse, palgalõhe kui sookvootide kehtestamise teema oma propagandavankri ette rakendanud, väites, et naiste diskrimineerimine ületab Eestis igasuguse piiri.

Nüüd tuldi välja soolise võrdõiguslikkuse seaduse muutmise eelnõuga, mille järgi luuakse tööinspektsiooni juurde soolise võrdõiguslikkuse kompetentsikeskus ja palgaregister. Sellele mõttetule, bürokraatlikule ja aastas sadu tuhandeid eurosid neelavale kavale on vastuseisu avaldanud juba nii Eesti Naisteühenduste Ümarlaud kui Eesti Tööstus-Kaubanduskoda.

Töökohtade erinevus

Jah, palgaerinevus naiste ja meeste vahel on. Statistikaameti järgi lausa 20,9%. Kuid tuleb aru saada, millest räägitakse. On suur vahe, kas me räägime keskmisest palkade erinevusest või sama töö eest naistele vähem maksmisest, mis on lubamatu. Need kaks asja pannakse aga palgalõhest rääkides ühte potti.

Sestap arvaski Turu-uuringute 2017. aasta küsitluse põhjal koguni 34% vastanutest, et Eestis makstakse naistele sama töö eest vähem palka kui meestele. Tegelikkus seda ei kinnita. Vaid 2,6% naistest ja 1,2% meestest on olnud olukorras, kus neile maksti sama töö eest vastassooga võrreldes vähem palka.

Statistikaameti andmetel on sama tööd tegevate meeste ja naiste palgavahe meil Euroopa Liidu keskmisest väiksem ja vahet ei põhjusta mitte eestlaste tagurlus, vaid naiste kõrgem tööhõive madalapalgalistel aladel, nagu teenindus, kaubandus, sotsiaalvaldkond jne. Meil on välja kujunenud meeste ja naiste tööd, olgu siis ajaloolistel põhjustel (medõed, kasvatajad, õpetajad) või on tegemist jõudu nõudvate ametitega (kaevurid jne). Mingi sundvõrdsustamine või kvootide sisseviimine siin ei aita.

Rääkima peab hoopis palkadest kui sellistest, sest mitte ainult naiste, vaid ka meeste palgad on liialt väikesed.

Üheks palgalõhe põhjuseks on vanemapuhkus. Kuna puhkusel on peamiselt naised, siis teevad nad päevas tasulist tööd 18 protsenti vähem kui mehed. Statistika ilusamaks muutmise eesmärgil laste saamisest loobumine oleks ebanormaalne, küll on aga iga aastaga kasvanud isapuhkusel olijate arv.

Deloitte XO Survey 2014. aasta uuring näitas, et juhtivtöötajate hulgas on Eestis sooline palgalõhe Kesk-Euroopa riikide hulgas kõige väiksem, kõigest 3,8 protsenti Saksamaa 16% vastu. Märgiti ära, et Eestis pole sookvoote ja et võrdse kohtlemise seisukohalt on kvoodid pigem takistuseks.

On tõsi, et naised nõustuvad töötama väiksema palga eest kui mehed. Näiteks kindlustus- ja finantsalal on palgavahe suurem. Samas on hulk erialasid, kus naised saavad suuremat palka kui mehed. Näiteks reklaami ja suhtekorralduseala naisjuhid teenivad ligi 25% kõrgemat tunnitasu kui meeskolleegid, toitlustusala naisjuhtide (nt baaripidajad, kohviku juhtajad, toitlustusjuhid) tasu on 20% kõrgem. Naisbussi- ja trammijuhid teenivad 12% enam. Kirjandus-, kontserdi-, muusika-, teatri-, spordi- ja reklaamiagent, oksjonipidaja 8% rohkem jne.

Ebavõrdsus suureneb

Sotsid pakuvad nende endi poolt üles puhutud probleemi kaotamiseks palkade avalikustamist. Mujal on see kasu asemel toonud uusi probleeme. Inimesed ei ole võrdsed, mõni teeb rohkem ja kiiremini kui teised, kuid paremal pole mõtet pingutadagi, sest temal palka pealekaebajate kartuses ei tõsteta. Sellega diskrimineeritakse tublimaid töötajaid, nii naisi kui mehi. Eestlastest ei soovi 68% palkade avalikustamist.

Inimesed eelistavad võrdsuse asemel ebavõrdsust, tõdes Yale’i ülikooli uuring. Nad ei nõustu formaalse võrdsusega, kui näevad, et tulemuslikku tööd tegevad inimesed ei saa väärilist tasu ja seanahavedajad makstakse üle. See on loomulik, vastupidiselt vasakpoolsete katsetele sundida ühiskonnale peale ajaloos läbi kukkunud „võrdsust“. Lõpmatu debatt soolise palgalõhe üle ja inetud „tilliga ja tillita“ kampaaniad on näide nürimeelsest takerdumisest äärmusfeministlikku ja marksistlikku kategoriseerimisse, kus mehed on „vereimejad“ ja naised „rõhutud“.

Rääkima peab hoopis palkadest kui sellistest, sest mitte ainult naiste, vaid ka meeste palgad on liialt väikesed. Rääkima peab, et üldine sissetulekute ebavõrdsus ja suhteline vaesus on suurenenud ning need näitajad on ühed Euroopa Liidu kõrgemad. Et viiendik meie inimestest elab vaesuses ja kümned tuhanded lapsed saavad sooja sööki ainult koolis. Et kümnetel tuhandetel puudub ravikindlustus ja meie tervena elatud aastate arv ja eluiga on ELi madalamaid. Rääkima peab, et sotsiaalkaitse kulude osakaalult SKPst oleme viimaste seas – meist tagapool on vaid Läti ja Rumeenia. Eurotsoonis oleme aga üks vaesemaid riike.

Miks need probleemid kartellierakondasid ei huvita? EKRE kavatseb need asjad tõsiselt käsile võtta.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.