Saada vihje
Simson Seakülast – mees nagu monument (0)
“Tõmbasin kõiki tillist. Inimesed tulidiki kohale, õu oli rahvast täis. Kui palju neid oli, kes seda täpselt teab. Alguses saatsin välja 20 kutset, siis veel paarkümmend ja veel… Kokku sai siis vist 200 kutset. Pidasime maha tõsise lahingu eestlaste ja tiblade vahel. Ja mis sa arvad, kes võitsid?”

Nii kõneleb skulptorist vimkamees Seaküla Simson oma viimasest vimkast. Kutsus sõbrad-tuttavad üle-eelmise nädala lõpuks oma 60. sünnipäevapeole, juubelile. Kuigi tal mingit juubelit polnud, ta pole üldse juulis sündinudki, hoopis 5. detsembril.

“Ma poleks suutnud ju 200 inimest restorani viia. Selle pärast kutsusingi nüüd oma õue – küll catering toidab (catering´i andmetel anti Aivar Simsoni juubelipeol süüa 260 inimesele – toim). Detsembris peesitan mina hoopis Egiptuse päikese all,” ütleb skulptor põhjuse, miks ta sõbrad-tuttavad just südasuvel koduõuele kokku kutsus ja sõda mängima pani. “Kes sõja võitis?,” tahab Simson jälle teada.
“Õiglus,” vastab ta ise. Valed lasi mereäärsel liivakünkal, otse kodutalu õuel maha.
Sõjast ei saa Aivar Simsoniga kõneldes üle ega ümber – valesse organisatsiooni kuulumise pärast represseeriti tema vanaisa, isa pidi minema maa alla, tema ise on aga sõdinud Afganistanis. Langevarjurina.

“Ühelegi vangikukkunud langevarjurile afgaanid armu ei andnud, läbi piinade läksid paljud võitluskaaslased, noored mehed surma. Et mitte ise tapetud saada, tuli sõdida,” räägib Simson.
Nüüd meenutavad seda eluperioodi end mereäärsetesse suurtesse rannakividesse puurinud mürsud ja miinid. Ja kõrval on kividel pronksist seened – elu peab edasi minema.

Fallosed tänini reas

Eelmise juubeli eel, kümme aastat tagasi, äratas laialdast tähelepanu Simsoni pronksist falloste kollektsioon. Neid oli suuremaid ja väiksemaid, jämedamaid ja peenemaid, igaühel isegi oma nimi: Türannosaurus Reks, Ringutav Fallos, Vigurvänt, Laiskvorst… Kokku tosin erinevat fallost. “Isegi toonane riigikogu liige ja muidu ilus naine Kristiina Ojuland käis Türannosaurus Reksi silitamas,” meenutab skulptor möödunut, muie näol. Falloste koopiad seisavad aga tänaseni majamuuseumis pliidi kõrval reas, meenutavad möödunut.

“Olin selle ajani üldse rohkem väikevormide modelleerija,” võtab kunstnik oma tollase loomeperioodi kokku.
2008. aastal sai skulptor aga tellimuse Kanada väliseestlastelt palvega modelleerida sealse Eesti koloonia rajaja, kontradmiral Johan Pitka bareljeef koos laeva sõukruviga. Eesti kaitseministeeriumi delegatsiooni koosseisus käis ka Seaküla Simson Kanadas, Briti Columbias suurmehe mälestusmärki avamas. Oma laheda oleku ja hea huumoriga võitis ta kõigi väliseestlaste südame. Ja et üks väliseestlane on ka keskmisest kodueestlasest suurem rahvuslane, siis imponeeris neile Aivar Simson eriti. Oma rahvusliku meelelaadiga. Peale Kanadas käiku sai Kuusalu vallas, Tammispea külas elav skulptor tellimusi teisteltki väliseesti organisatsioonidelt.

“Nüüd on lihtsam öelda maailmajagu, kus minu skulptuure pole kui neid, kus nad olemas on,” naerab Simson Seakülast. “Selle viimase kümne aastaga ongi minust saanud rohkem monumentaalkunstnik, väikevormidega enam nii palju ei tegele,” kinnitab kunstnik ise.

Tuntumad skulptuurid

Suurem osa tema monumentaalkunstist on loomulikult Eestis, põhjarannikul.Tuntuimad neist on Hirv Jõhvi linnapiiril (valmis 2010), von Glehni kuju Tallinnas, Nõmmel (2011), Tallinna tuvid, Kaljo Kiisk Jõhvi kultuurimaja ees (2013), Lõvipere Narva promenaadil (2015), Debora Vaarandi skulptuur Saaremaal, Laimjalas, mis avati poetessi 100. sünniaastapäevaks (2016), Vanamees ja Kits Hiiumaal (2016), Paul Keres Narvas (2016).

Kui küsida Simsonilt, mis on tema enda lemmikskulptuur, siis kõlab vastus: kaheksapealine lõvipere, isa, ema ja kuus lõvikutsikat Narva promenaadil.

“Avamise käigus selgus äkki, et isalõvi sai Putini näoga. Aga seda ei usu keegi, et see kokkusattumus on täiesti juhuslik, ma ei tahtnud seda,” naerab vimkamees Seaküla Simson. Kujud narvakatele – eriti Narva lastele – meeldivad ja see on kõige tähtsam, arvab ta.

Legendid, legendid…

Uut skulptuuri looma asudes uurib skulptor objekti enne põhjalikult, loeb läbi kõik tema kohta kirjutatu, vaatab üle arhiivides leiduvad fotod. Kuulab külajutte ja legende portreteeritavast. Sest legendidest saab loov vaim tihtipeale inspiratsiooni, saab selle väikese vaevu tajutava tõuke, mis pilku püüdvat ja mõtteid tekitavat skulptuuri tavakujust eristab.

“Hiiumaal panid mõisnikud kunagi rahad kokku, ostsid, aurulaeva, et purjedest sõltumata mandril käia. Aga kapten ülbitses külameestega. Sarve külast siis üks vanamees mõtles kätte maksta, läks kitsega kai peale. Aga ega sel laeval väljasõiduks täpset kellaaega ei olnud, võttis need reisijad peale, kes laeva väljumisel sadamas olid. Vanamees oma kitsega jõudis sadamasse aga hiljem, laev oli just väljunud. Kaptenil oli sel päeval aga eriti hea tuju, otsutas sadamasse tagasi keerata. Vanamees siis kõneles kitsele: “Näed kitseke, see ongi see rauast laev, mida ma lubasin sulle näidata. Ja see punase näoga mees, kes seal peal lõugab, see on selle laeva kapten.”

Kapten vihastas selle tembu peale nii hirmsasti, et andis vanamehe kohtusse. Kaks kuud olla kohus kestnud enne kui tuli otsus: kitsele pole keelatud laeva näidata,” räägib Seaküla Simson ära legendi, mille järele ta Hiiumaale skulptuuri modelleeris: vanamees ja kahel jalal püsti seisev, laeva uuriv kits. Sama kits on tal ka endal koduõuel merd vaatamas, Narva lõvipere kaks liiget, isa- ja emalõvi aga teineteisega tõtt vahtimas. Muidugi pärisskulptuuride odavamad variandid.

Aivar Simson on üks neid õnnelikke inimesi, kelle töö ja hobi kattuvad. Vabadust peab ta loomise puhul määravaks. Ta saab teha seda, mida armastab ja olla täiesti oma peremees, töötamata kellegi juures. See nõuab tohutut enesedistsipliini. Vahel alustab ta töötegemisega juba kell 7 hommikul ja töötab üle südaöö. Kui loominguline vaim peal, töötab ta ka 26 tundi järjest!
“Aga kunstil ei tohi olla higi lõhna juures,” ütleb ta. Kunst peab olema kunst igas detailis.

Päts jalus

Eesti riigi esimene president Konstatntin Päts on tänasesse päeva ikka vastakaid arvamusi ja lahkhelisid toonud. Nii on eriarvamused tänagi Tammispea külamehe ja Toila vallavalitsuse vahel. Aivar Simsoni ateljees seisab Konstantin Pätsi valmiskulptuur, mis vajab veel pronksi valamist. Aga Toila vald, kes oli kuju loomise initsiaatoriks, ei taha seda enam tunnistada.

“Toila vald on mind kogu aeg kottinud,” ütleb Seaküla Simson. Selle kuju eelarve on aga pea 50 000 eurot.. “Pealegi ootab mind uus töö, ma ei saa modelleerida, Päts on jalus. Kui sa aga kuju lood, paned talle ju hinge sisse… Kuidas sa saad siis seda maha lõhkuda?,” mõtiskleb Simson, kes on kaalunud ka lõhkumise varianti.

Õnneks viibis juubelipeol ka Toila vallas asuva Saka mõisa omanik Tõnis Kaasik. Kokkulepe sai sõlmitud – Pätsi kuju läheb Saka mõisa Ida-Virumaale; Toila valda küll, aga mitte avalikuks eksponeerimiseks. Esimese presidendi ausammas tuleb uhkuseks Saka mõisale.

Vanaisa eest, isa eest, enda eest

Talu, milles Seaküla Simson kunsti loob, ostis tema vanavanaisa mõisalt vabaks 1883. aastal. Seal sündis tema vanaisa… Aivar Simson ise on sündinud Jõhvis. Kunagine vanavanaisa talu sai aga päranduseks temale.

“Hakkasin seda üles ehitama. Kuidas sa aga rohkem kui 100 aastast talu taastad. Tõmbasin kõik hooned maani maha. Hakkasin otast peale. Ise mõtlesin: see palk seina vanaisa eest, see kivi müüri isa eest, see enda eest. Ikka vanaisa eest, ikka isa eest, ikka enda eest,” kõneleb Seaküla Simson.

Nüüdseks on kunagine 14 hektariline vaene rannatalu kasvanud nii suuruselt – kaks hektarit maad on taluperemees juurde ostnud – kui tuntuselt. Taastatud on elamu, võrgukuurid, ait. Kõik on stiilselt kaetud rootsi punasega. Ja külalisi käib siia tervest maailmast.

“Selle talu taastamine on minu elutöö,” ütleb Aivar Simson, kunstnikunimega Seaküla Simson või Simson von Seakyll. Miks ta just Simson Seakülast on, sellegi kohta on kunstnikul mitu versiooni. Seaküla oli tegelikult vanasti Siiaküla, siit rannast tuli kõvasti siiga, aga mugava eestlase suus sai Siiakülast lihtsam Seaküla; ja teine versioon – siin külas peeti vanasti palju sigu.
Olgu nii või teistmoodi – Aivar Simson on taastanud vanavanaisa talu ja skulptor Seaküa Simson alias Simson von Seakyll täitnud õue oma skulptuuridega.
Ikka vanaisa eest, ikka isa eest, ikka iseenda eest.

Arvamus!

Skulptor Tauno Kangro, konkurent ja sõber

Simmi on väga tugev kompositsioonis, võib öelda isegi, et tal on väga ühiskonnakriitilised, väga tundlikud kompositsioonid. Ta valutab südant selle maailma pärast ikka väga tõsiselt. Samas oskab ta teha nalja, teha nalja ka enda üle, teha head huumorit. Kui mõni teine hakkaks nii tegema, teda jäljendama, siis see kukuks tõenäoliselt välja vulgaarselt. Aga tema tööd ei ole vulgaarsed.
Ta on muidu ka hea inimene. Ja seegi avaldub tema kunstis – tema tundlikke kompositsioone eristab teistest töödest just huumorisoon. Juba ülikooli ajal lõi see välja ja aeg on tema tugevaid külgi veelgi lihvinud. Võtame või von Glehni “Seie saagu lenn”, või noore Pärdi skulptuur Rakveres või mungad Taani Kuninga Aias – nendes kõigis on mingi fluidum, mõju vaatajale, põnev salapära. Mitte et vaatad üks kord ära ja lähed minema. Sa tahad nende juurde tagasi tulla, ikka ja ikka vaadata.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.