Saada vihje
Seksuaaltervisest kirikuõpetaja pilgu läbi (0)

Sain mõne nädala eest kirja ajalehelt Harju Elu. Selles nenditi, et seksuaaltervis on tähtis teema, oluline nii ühiskondlikult kui ka üksikisiku tasandil, ning mul paluti kirjutada selleteemaline arvamusartikkel. Kiri oli ajendatud tõsiasjast, et Eesti Seksuaaltervise Liidu liikmed valisid mu 2017. aasta seksuaaltervise edendajaks. Liidu juhatuse sõnul tunnustavad nad auhinnaga inimesi või organisatsioone, kes on Eestis seksuaaltervise ja seksuaalõiguste valdkonnas eriliselt silma paistnud, kes on oma eeskuju ja entusiasmiga innustanud teisi, mõjutades sellega positiivselt kõikide inimeste elu ja heaolu.

Oletan, et nii mõnigi sellest uudisest kuulnu mõtles endamisi, et mis vaimulik see küll on, kes niisuguse tunnustuse saab. Kuhu see kõlbab? Ja mis on vaimulikul üldse öelda seksuaalsuse kohta? Kas ei näita see hingekarjase hälbimist põhiülesandest – inimese hinge ja vaimu hoidmisest ja juhtimisest?

Tunnustus pani mind ennastki taasmõtestama oma tööd ja sõnastama seda, mille või kelle eest ma hingekarjasena seisan. Kes on inimene, kelle juurde ma oma igapäevatöös läkitatud olen? Kas inimese hing on ihust lahutatav? Kui inimene on päevade kaupa näljas ega leia kusagilt kõhutäidet, ei saa oodata, et ta oleks rõõmus, lahke ja tegus. Valutav pea või selg või füüsiline trauma mõjutavad tugevalt ka meie mõttetööd. Füüsilised piinad võivad ühel hetkel murda ka vaimu. Ja vastupidi: psühhosomaatilised haigused on selge tõend sellest, et hingevaevad ei jää ainult hinge tallermaale, vaid koormavad kogu organismi, põhjustades esmapilgul arusaamatu etioloogiaga köha, pea- või kõhuvalusid. Laps, kes hommikuti kõhuvalu tõttu kooliminekust vabastust palub, ei ole tingimata simulant. Kõhuvalu võib kõneleda sellest painest, mis last koolis ümbritseb ja mida ta sõnadesse panna ei oska.

Kõik on seotud

Inimene on tervik. Tema vaim, hing ja ihu on tihedalt seotud. Me ei saa mõjusalt toetada üht tahku inimeses, jättes unarusse teise. Seda, et kristlik halastus peab hõlmama mitte ainult inimese vaimu, vaid ka ihu, mõisteti juba varajasel keskajal, kui kirikud ja kloostrid hakkasid rajama esimesi haiglaid ja hospiitse. On julm rääkida inimesele mingist üldisest armastusest, halastusest ja õiglusest, püüdmata mingilgi kombel leevendada teda antud hetkel vaevavat nälga, janu, psüühilist või füüsilist valu.

Vaimulikuna vanainimesele külla minnes ei saa ma istuda ja juttu ajada, kui kodu on külm nagu hundilaut, ahi kütmata, voodi märg või kõht tühi. Tuleb käised üles käärida ja teha hoopis midagi muud, kui ehk tööeeskiri ette näeb.

Seksuaalsus on meie vaimuga seotud lähemalt kui ehk ükski teine pealtnäha puhtfüüsiline valdkond.

Nõnda peab iga ristiinimene igal ajal, igas kultuuris selge pilguga ringi vaatama ja märkama, kes on parasjagu see, kes on kõrvale jäetud või kelle inimväärikust on kärbitud. Ja kui me näeme, et kellelegi tehakse haiget, siis tuleb meil mõelda, kas on midagi, mida mina saan selles olukorras ära teha. Ei ole vahet, kas ma neid inimesi tunnen või kas nad mulle meeldivad. Seal, kus Jumala loodule liiga tehakse, ei saa seda vaikselt pealt vaadata, silmi peita või kõrvu sulgeda ega ennast välja vabandada.

Inimene, Jumala loodu, on tervik. Ja Jumal on arvanud heaks luua inimese seksuaalse olendina. Seksuaalsus on osa meie sisimast olemusest. Seksuaalsus on meie vaimuga seotud lähemalt kui ehk ükski teine pealtnäha puhtfüüsiline valdkond. Ning kuna seksuaalsus on nii sügavalt seotud sellega, kes me päriselt oleme, teevad sellesuunalised vihjed, pilked ja pealtnäha süütud naljadki väga palju haiget.

Maailm ongi kirev

Oleks päris imelik, kui me arvustaks teiste inimeste seedimist või luude kasvu ja peaks selle põhjal ühtesid inimesi teistest õigemaks. Tõsi, teatud arengutasemel, nii 8–9-aastaste puhul, tuleb ette, et inimest arvustatakse tema juukse- või nahavärvi, kehakaalu või hambumuse pärast. Seda eriti siis, kui arvustaja enesehinnang on paigast ära. Täiskasvanud, arukas ja endast lugupidav inimene seda ei tee. Miks me siis arvame, et meil on õigus arvustada teisi nende seksuaalsuse pärast? Miks on meil raske taluda seda, et Jumala maailm ongi kirev ja eripalgeline, ning see, et me ühest või teisest nähtusest aru ei saa, ei kahanda veel selle nähtuse eluõigust? Miks ei võiks me pigem rõõmustada oma seksuaalsusest ning selle avaldumisvormidest ja lasta teistel teha sedasama, pidamata neid sellepärast teisejärgulisteks?

Ka siis, kui me seisame silmitsi inimesega, kelle seksuaalsus on täiesti erinev meie omast – ja kes võib olla näiteks hoopis aseksuaalne – võime leida sada muud asja, milles me oleme väga sarnased. Kokkupuutepind ja ühisosa on alati olemas ning seda tasub otsida.

Iga inimene on unikaalne, habras ja Jumala erilise kaitse all olev tervik. Talle olgu sõnade või pilguga haiget tehes kaotame tükikese iseenda inimsusest ning kaugeneme kaasinimestest ja Loojast. Üksteisest lugu pidades, üksteist armastades ja hoides oleme terviklikuna hoitud ka ise. Ja viimselt, igaviku palge ees, on just armastus kõigi meie tegude ning kogu meie elu ainus mõõt ning kriteerium – ainus, mis üldse püsima jääb.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.