Saku gümnaasiumi tüdruk Elisabet Raig ja Kurtna kooli poiss Joosep Fingling olid rühmas, mis eelmise kuu lõpus Saku vallast Jaapani Saku linna külastama pääses. Reis kestis 22.–30. oktoobrini.

Aprillis ja mais anti Saku gümnaasiumi ja Kurtna kooli õpilastele, kes Jaapani vastu huvi tundsid, jaapani keele tunde. Lisandusid ülevaated kultuurist. Huviliste rühmas käis paarkümmend last 7.-10. klassini.

Kuidas kõlab jaapani keeles “ma soovin kohvi ”? Elisabet vastab: “Kohi-o-kuda-saites.” Aga näiteks “ma soovin kana süüa”? Tüdruk jätkab: “Chiken-o-kuda-sai-tabemas.” Pole just lihtne, aga sõna “kana” kõlab siiski äratuntavalt.

“Hiljem valiti selle kursuse abil välja, kes saavad minna,” räägib Joosep. Saku gümnaasiumist osutusid minejateks Elisabet Raig, Mari-Liis Prunt, Laura-Liis Ulst, Erki Piirmaa ja Viktoria Uvarova, Kurtna koolist Joosep Fingling, Janne-May Külama ja Johanna Övel.

Reis maksis lapse kohta 1000 eurot, millest kaks kolmandikku kattis Saku vald, kolmandik tuli lapsevanematelt. Rühma juhtideks olid Saku valla noortekeskuse juhataja Evelin Kyberson ja noorsootöötaja Katre Kärner.

Alguseks kuumaveevanni

22. oktoobri hommikul starditi Tallinna lennuväljalt Varssavi suunas. Seal istuti Tokyo lennuki peale, kuhu Saku valla noored jõudsid järgmisel päeval kell kaks pärastlõunal kohaliku aja järgi. Millised olid esimesed muljed? “Suur lennujaam,” meenutab Joosep. “Kui ilus siin on,” lisab Elisabet.

Jaapani pealinnas võttis noori vastu kõva tuul, 22 soojakraadi, eestlannast tõlk Margis Talijärv ning kaks sõpruslinna Saku esindajat. Jaapani Saku on nimelt 100 000 elanikuga asula mägedes, 700 meetrit üle merepinna.

Jaapani Sakusse jõudmiseks tuli bussi istuda ja neli tundi Tokyost kirde poole sõita. “Esimesel õhtul läksime jaapani kuumaveevannidesse. Looduslik vesi oli vulkaani abil 40-kraadine,” meenutab Joosep supluselamust Saku linnas. Noored ööbisid esialgu linna spordikompleksi narivoodites.

Elisabet Raig Tokyos ustava koera kuju juures. 

24. septembril õpetati eestlastele masinaga vaibakudumist. “Tegime linikuid, me saime need omale kaasa,” räägib Elisabet. Järgmisena külastati kohalikku muusikakooli, tehti postkaarte. Siis jagati lapsed jaapani perede vahel laiali.

“Mina sattusin neljaliikmelisse perre – tütar, poeg, ema, isa. Isa oli vist rekajuht, ema puhul tundus, et ta on kodune. Kõik ruumid olid külmad peale elutoa,” meenutab Joosep. Poiss märkas enda üllatuseks, et maja on kividest, mitte bambusest.

“Mina läksin ka neljaliikmelisse perre – oli ema, isa ja kaks väikest last. Peres ainult ema rääkis inglise keelt. Ema töötas linnavalitsuses, isa töökohast ma aru ei saanud, aga seda ma taipasin, et isa on kodus ainult kaks päeva nädalas,” meenutab Elisabet.

Ka Elisabetil oli võõrustajate juures külm, mistõttu tuli magada nelja tekiga. Üllatas aga maja kompaktsus, linkide puudumine siseruumides, kitsas trepp.

25. oktoobril viidi eesti noored kultuuripärandi muuseumisse, templisse ning pidulikule vastuvõtule Saku linnavalitsusse. “Kõnnime rahulikult, siis äkitselt näeme läbi klaasuste, et 200 linnavalitsuse töötajat on seal ees meil vastas, kaks telekanalit kaameratega, väga palju pildistavaid inimesi, kõik lehvitavad Saku valla ja Eesti lippudega,” rääkis Elisabet. Jaapanlased ütlesid “tere”, “aitäh” ja siis nad laulsid eesti keeles Eesti hümni, tõsi küll, paberilt, aga mitmehäälselt.

Piimaga pikemaks

26. ja 27. oktoobril tutvuti kohalike koolidega. Esmalt algkooliga, mis Jaapanis tähendab 1.-6. klassi, siis põhikooliga, mis on järgnevad 7.-9.. Klassid on seal sama suured kui Eestis, eripärana hakkas silma, et laudadel on sahtlid, kus õppevahendeid hoitakse. Mis veel üllatas? “Vetsus olid prilllaudadel istmesoojendused,” meenutab Elisabet.

Jaapani koolitund on 55 minutit pikk, vahetund 10-15 minutit. Oluliselt erinev on söögivahetund. Igast klassist mõned õpilased panevad omale siis kitlid selga, mütsid pähe, maskid ette ja toovad söögid klassi, kus serveerivad toite klassikaaslastele – riisi, liha, salatit, suppi. Lisaks on kohustus ära juua 0,33 liitrit piima, et pikemaks kasvada.

Kehalise kasvatuse tunnis harjutasid jaapani lapsed džuudot. Eestlased liitusid trenniga, ehkki neil soovitati sellest loobuda. “See oli väga huvitav, aga hiljem avastasime, et kõigil on jalad sinikaid täis,” meenutab Elisabet.

Joosep Fingling õpib Jaapani Saku linnas kangastelgedel kuduma. 

Kohalikus rahvamajas tutvustati eestlastele jaapani teetseremooniat. Selleks pannakse selga kimono või jukata, mis on ilma voodrita kimono. Teetassi tuleb keerata ja õiges suunas keerata. Jälle uudistas külalisi kohalik televisioon.

28. septembril lahkuti võõrustavate perede juurest ning kohtuti jaapani noortega, kes olid juba Eestis käinud.

Järgmisel päeval olid eestlased Tokyos. Seal Chibuya ristmikul seisab Hachiko kuju. See mälestab koera, kes ootas oma peremeest igal õhtul kindlal kellaajal metroojaama juures. Kui peremees suri, käis koer veel kümme aastat samal ajal samas kohas. Saku valla lapsed kinnitavad, et koera kuju nähes lähevad jaapanlastel “kraanid lahti” ehk siis hakatakse töinama.

Mida reis andis? “Laiendas silmaringi,” arvab Joosep. “Elukogemust andis juurde. Kuna Jaapanis on inimesed nii sõbralikud ja viisakad, on Eestis ka tunne, et peaks asju kahe käega vastu võtma ja kummardama kõigile,” räägib Elisabet.