Saada vihje
Põhja-Eestis on unustusse vajuvaid pühapaiku enam kui lõunas (0)
Kultuuriministeeriumi poolt kinnitatud arengukava “Eesti looduslikud pühapaigad. Uurimine ja hoidmine 2015-2020” seab eesmärgiks looduslike pühapaikade kaardistamise. Uuringud näitavad, medicine et leitud pühapaikade arv on seotud küsitletud inimeste arvu ja salvestatud intervjuude mahuga.

“Looduslik pühapaik on igasugune maa- ja veeala, purchase millega on seotud usulised tõekspidamised ja kombetalitused. Eestis on eeskätt arhiiviandmete põhjal hetkel teada ligikaudu 3000 ajaloolist looduslikku pühapaika. Ajaloolises Harju maakonnas on teada 297 pühapaika. Neist 56 kuulub arheoloogiamälestisena muinsuskaitse alla. Paiku, ambulance mis ei ole tunnistatud mälestisteks, kuid mille kohta on piisavalt suulisi allikaid, mis ütlevad, et tegu on pühapaigaga, leidub ilmselt igas vallas,” räägib Tartu ülikooli looduslike pühapaikade keskuses töötav Ahto Kaasik.

“Aastatel 2005-2014 kaardistati Tartu ülikooli juhtimisel looduslikud pühapaigad täies mahus Muhu, Juuru, Põlva ja Võnnu kihelkonnas. Arhiiviteadetele keskenduv eeluuring on tehtud Hargla, Räpina, Kanepi, Kambja, Nõo ja Tartu-Maarja kihelkonnas ning Kuusalu kihelkonna põhjaosas. Sealt selgus, et kultuuriministeeriumi soositud lihtsustatud uurimismetoodika alusel on võimalik maastikul leida kuni 1/3 pühapaikadest. 2/3 pühapaikadest, mis jäävad säästu-uuringus leidmata, on aga kõige enam ohustatud. Laias laastus jätab säästumetoodika unustusse kuni 3000 hiit ja muud looduslikku pühapaika,” selgitab Kaasik.

Lõuna-Eestis on Kaasiku sõnul pühapaiku tunduvalt rohkem kaardistatud kui Põhja-Eestis, sest pühapaikade kaardistamine on toimunud koostöös Tartu Ülikooli arheoloogiaprojektiga, mida rahastas Eesti-Läti-Vene piiriülene programm.

Harju hiiekohad

“Harjumaale, nagu kogu Põhja-Eestile, on tunnuslik hiiekohtade rohkus,” räägib Eesti Rahvaluule Arhiivi teadur ja kohapärimuse uurija Mari-Ann Remmel. “Muinsuskaitse all on Jüri kihelkonnas 10 looduslikku pühapaika Rae vallast, lisaks mõned lohukivid, millega seostub liulaskmise komme või andide viimise pärimus. Kihelkonna alale jäävast Kiili vallast ning Raasiku valla osast ei ole muinsuskaitse all mitte ühtegi pühapaika ning naabervaldades jääb see arv keskmiselt 3-4 kanti.“

„Näiteks Harju-Jaani kihelkonna mälestisteks arvatud pühapaikade arv on neli, samas õnnestus mõni aasta tagasi selle kihelkonna servast, praeguse Rae valla alalt, tänu kohalike inimestega suhtlemisele leida huvitav, kuid arhiivides täiesti kajastamata hiiekoht, ning samast lähedusest 1939. aastal ühes teates mainitud vana künnapuu, nn Jõepere jalakas, mille kohta oli veel 2011. aastal liikvel ilmekas tabuline pärimust. See puu on vähemalt pärandkultuuri objektide nimistus,” jutustab Remmel. Sealkandis ei ole Remmeli sõnul väliuuringuid palju tehtud, mistõttu võib arvata, et avastamata pühakohti leidub selles kihelkonnas veel, seega arvatavasti rohkem kui paiku, mis juba on kaitse all.

“Nimetamata ei saa jätta Lehmja tammikut, looduskaitse all olevat hiiemetsa. Laialt tuntud ja eriline paik on Saula Siniallikad. Kose kihelkonnast on tänu omaaegsetele rahvaluulekogujatele teada rikkalikku hiiepärimust mujaltki ning kaitsealuseid paiku on mitu, nt Kämbla hiiekoht. Praegu on aktiivses kasutuses Pärnamäe hiis Jõelähtme kihelkonna piiril. Kuusalu kandiski on mitu huvitavat pühakohta, nt Hiiemets Kahala järve ääres, Tülivere tamm, Koljuvare jm. Tallinnas Ülemiste järve ääres asub Pühamägi, kuhu rajati mõisnike kalmistu. Ka järve enda puhul on räägitud ohverdamisest,” jutustab Remmel.

Pühapaikade kaitse

Harju looduskaitseobjektide hulgas on Kaasiku sõnul kaheksa pühapaika. “Kui palju on pühapaiku tegelikult kaitse all ning kui paljud neist asuvad kaitsealadel, saab selgeks alles peale pühapaikade kaardistamist.”

Seni ei ole riigi kaitse all mitte ühtegi looduslikku pühapaika kui sellist. Kultuuriministeeriumis on praegu valmimas seaduseelnõu, mille kohaselt luuakse ka loodusliku pühapaiga mälestise liik. “Arheoloogiamälestiste hulgas on pühapaiku üle 450, kuid muinsuskaitses keskendub kaitse inimese loodud ainelisele pärandile, mitte looduskeskkonnale. Samuti on arheoloogiamälestisena sageli kaitse all vaid väike osa pühapaigast – näiteks üks kivi või allikast suuremast hiiest,” räägib Kaasik.

Pühapaikade kaardistamise peamine eesmärk on säilitada teadmised sellest, kus pühapaigad asuvad ja millised pärimused on nendega seotud. Unustamine ähvardab Kaasiku arvates pühapaiku palju enam, kui juhuslikud ehitustööd. “Juhtumid, kus maaomanik või arendaja soovib pühapaika teadlikult lõhkuda, on äärmiselt erandlikud. Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN) hinnangul on looduslikud pühapaigad inimkonna vanimad kaitsealad. Eesti võiks järgida IUCNi soovitust ning tunnustada ka kogukondlikke kaitsealasid.”

Muudetud arengukava

2014. aasta kevadel muinsuskaitseameti ekperdinõukogu kätes valminud looduslike pühapaikade arengukava 2015-2020 eelnõu tehti ministeeriumis ringi, et muuta uuringud lihtsamaks, odavamaks ja kiiremaks. “Vastuvõetud kavas pole põliselanikega suhtlust välistatud, kuid see ei ole eriti olulisel kohal – küsitleda soovitatakse siis, kui tegemist on “eriti huvitava” informandiga. Puuduvad aga täpsemad kriteeriumid ning juhised, kuidas teadlikke inimesi leida,” selgitab Remmel.

Pühapaikade inventeerimise metoodikat on Kaasiku sõnul koostatud ja uuringute käigus täpsustatud juba kümmekond aastat. “Senised uuringud on näidanud, et leitud pühapaikade arv on otseselt seotud küsitletud inimeste arvu ja salvestatud intervjuude mahuga. Pühapaikade kaardistamiseks on vaja läbi töötada arhiiviandmed ning kuna pühapaikadel ei ole reeglina ainuomaseid välistunnuseid, on nende leidmine tavaliselt võimalik vaid kohapärimust ja vähelevinud kohanimesid tundvate põliselanike abil.”

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.