Saada vihje
Pinged Euroopas suurendavad huvi riigikaitse vastu (1)
Lisaks õpetajatööle osaleb Madis Milling paljudel Kaitseliidu avalikel üritustel. Viimati 20. augustil Teletorni juures toimunud perepäeval, <a href=medic millega meenutati ka 1991. aasta sündmuseid. ” width=”199″ height=”300″ /> Lisaks õpetajatööle osaleb Madis Milling paljudel Kaitseliidu avalikel üritustel. Viimati 20. augustil Teletorni juures toimunud perepäeval, millega meenutati ka 1991. aasta sündmuseid. 
Vahetult enne Eesti vabariigi taasiseseisvumise 23. aastapäeva vestles Harju Elu näitleja, Saue linnavolikogu ning Kaitseliidu Tallinna maleva liikme leitnant Madis Millinguga.

Sel kolmapäeval Kadrioru roosiaias toimunud vastuvõtul tunnustas riigipea Toomas Hendrik Ilves Kaitseliitu kui ühte peategelast meie riigi iseseisvuse taastamise loos. “Isamaaliste meeste vabatahtlikkusest taassündinud Kaitseliit on veerand sajandiga kasvanud mõttekaaslaste ühendusest tugevaks ja hästikorraldatud riigikaitseliseks organisatsiooniks. Eesti kodanike vaba tahe on aga jätkuvalt Kaitseliidu selgrooks,” ütles president Ilves.

Leitnant Milling, Te olete 24 aastat olnud Kaitseliidu liige. Mis on nende aastatega muutunud?

Oleme elanud üle kõiksugused metsikud ajad, kus Kaitseliidu kuvand oli suhteliselt halb. Tänaseks on Kaitseliit professionaalne organisatsioon, mis seob ühiskonda. Kui algusajal unistasime vormidest ja saabastest, siis varsti on meie kasutada moodsad tankitõrjesüsteemid.

Kas ja kuidas on mõjutanud Ukraina kriis inimeste huvi Kaitseliidu vastu?

Alates veebruarist on Kaitseliitu tulnud väga palju inimesi ja paljud on tulnud nii-öelda tagasi. Need on inimesed, kes on läinud välismaale tööle või elanud lastega pereelu. Siin saab näha ajaloolisi paralleele. Pärast Vabadussõda tekkis turvalisuse illusioon kuni 1924. aasta mässuni. Samasugune äratuskell oli 2007. aasta aprillimäss, mis tõi meie ridadesse uusi liikmeid.

See ei kõla küll hästi, kuid teise rahva õnnetus on meid seega mõneti aidanud?

Kui vaatame laiemat pilti, siis Eestit peeti kaua aega paranoiliseks väikeriigiks, mis elab üle postsovetlikku traumat. Kuigi ühtegi kriisi ei ole kellelegi vaja, ei peeta Eestit, Lätit ja Leedut enam paranoia õhutajateks Venemaa suhtes.

2009. aastal läbisite Te riigikaitseõpetaja kursused ning suundusite Tallinna Tehnikagümnaasiumisse, hiljem Keila kooli õpetajaks.

Tegelikult olin ennegi käinud paljudel kolleegidel abiks laagrite korraldamisel. Tõuke andis üks väga kahetsusväärne juhtum. Nimelt kui tabati riigireetur Herman Simm, siis vähetuntud oli fakt, et lisaks kõigele oli ta Saue Gümnaasiumis riigikaitseõpetaja.

Miks otsustasite õpetajaks hakata? Mida see amet Teile annab?

Siin võime rääkida ilusaid sõnu harimisest, kuid tegelikult on noorte seas karjuv vajadus praktiliste oskuste järele. Tuli ei lähe põlema nutitelefoniga ja iPadi ei saa panna haavale verejooksu sulgemiseks. Õnneks on Keilas noored, kelle jaoks ei ole kirves ja labidas võõrad tööriistad. Nii mõneski pealinna koolis on see juba tõsine probleem – inimesed on linnastunud ja abitud.

Aga kas noorte seas on ka Henn Ahaseid, kes julgeksid Eesti riigi eest välja astuda?

On. Tihti kui ma õpilastega laagrisse lähen, näen, kuidas tasane noormees või neiu on mõnes ekstreemsemas situatsioonis vaat et sündinud juht. Veel 3-4 aastat tagasi oli levinud mõtteviis: kui läheb jamaks, siis lähen minema. Seda ei kuule enam. Võib-olla on aru saadud, et kui esimene pauk käib, siis Rootsi laev ei sõida enam. Kui enne Ukraina kriisi oli kõik hüpoteetiline, siis täna on see reaalsus. See lükkab inimeste peades mingid asjad paika.

Nii et sügiseks on klassiruumi taga järjekord?

Juba praegu on. Kui alustasin, oli mul õpilasi 16. Eelmisel õppeaastal oli neid 52.

Sel kevadel viibisid Teie riigikaitselaagris ka venekeelse Tallinna humanitaargümnaasiumi noored. Milline on selle loo järelkaja?

Väga positiivne. Paljud tahaksid ka sel aastal laagrisse tulla ning praegu käibki kandideerimine, et pääseda tagalajakku. See kõik sõltub aga kooli juhtkonnast – vanema generatsiooni pedagoogidest, kes arvavadki, et Kaitseliit koosneb natsidest ja riigikaitseõpe on üks meeletu natsipropaganda. Üks asi on see, mida sulle räägitakse, teine on see, mida ise koged. Need noored, kes käisid, said aru, et see on tore ja vahva ning sealt saab kasulikke teadmisi ja oskusi.

Seega on mingisugused muutused ühiskonnas juba toimumas?

Kui esimene jää (noortelaagris – K.T.) sai murtud, olid vene noored väga toredad ja avatud ning nad rääkisid eesti keelt kordi paremini kui eesti noored vene keelt. Ma tahaksin loota, et selline väike põlvkonna ja mõttemaailma muutus on hakanud juba toimuma.

Kas 23 aastat vabadust on muutnud meid liiga mugavaks?

Loomulikult. Igasugune kriisivaba aeg teeb mugavaks. Rahu ajal juhtub 95% traumadest kodudes. Kui inimene suudab enese turvalisuse tagada, oskab elementaartasemel esmaabi anda, on väga hästi.

Miks seisavad eestlased õlg-õla kõrval vaid iga viie aasta järel, üldlaulupidudel? Kas meie ühiskond on veel liiga noor?

Eks me areneme. Meil on vaja 50 aastat seisakut järele teha. Veel kümmekond aastat tagasi oleks inimestele tundunud ääretult mõttetud ja lollid need, kes lähevad vabatahtlikult metsa koristama. Täna on see täiesti normaalne tegevus. Me oleme tulnud ühiskonnast, kus riigi tagant varastamine oli norm. See, kes töölt koju tulles kasvõi kolme naela ei pannud taskusse, oli jobu. Eks sellest paranemine võtab aega, see ei juhtu ühe inimpõlvega.

Milline peaks olema Eesti Vabariik oma sajandal aastapäeval?

Nelja aastaga suuri muutusi ei tee. Märksa keerulisem on öelda, milline on 150. aastapäeval. Ma loodan kõigest hingest, et mingil hetkel hakkab toimuma linnastumisele vastupidine protsess. Minu jaoks on kõige valusam maapiirkondade ja suurlinnade oluline erinevus. Olgu siis juttu taristust, kooliharidusest, kaubandusest või töökohtadest. Ma loodan, et energia suundub tulevikus rohkem maapiirkondadesse.

Kas Eesti riik peaks end täna tundma mingil moel ohustatuna?

Me oleme teinud kõik selleks, et oleksime oma idanaabrile äärmiselt ebamugav vastane. Ma arvan, et oleme sellega hakkama saanud. Ka koolis räägime õpilastega riigikaitse mõttekusest. Seal toon neile alati näite: kui paned majale valveseadmed ja uksele kleepeka, siis kas see annab täieliku garantii varguste vastu? Üks variant on jätta uks lahti, võtmed ette. Teine on teha kõik, mis on sinu võimuses.

Aga ka välispropagandal on suur jõud. Kes olid need inimesed, kes läksid 2007. aastal politseid kividega loopima?

Kadunud massi on alati. Ma ei häbene kasutada sõna pööbel. Seda on igas ühiskonnas ja see on mass, kes ise väga ei mõtle ega analüüsi. On olemas osavad inimesed, kes on õppinud massirahutusi korraldama. Viska natuke viina ja küta rahvas üles.

Milliseid mõtteid tekitab Teis iga-aastane kogunemine pronkssõduri juures?

Ei tekita mingeid mõtteid. Seda asja tuleb vaadata kahes erinevas momendis. Kui monument seisis Tõnismäel, ei olnud sellega aastaid mingit probleemi. Veteranid mälestasid oma kaaslasi ja see on nende õigus. Sõduril ei saa keelata mälestada langenud kamraade. Kuid ühel hetkel hakati seal tekitama Eesti riigi vastaseid manifestatsioone ning seda ei saanud riik loomulikult tolereerida.

Mida soovite öelda Eesti rahvale taasiseseisvumise 23. aastapäeva puhul?

Inimestele meeldib aeg-ajalt süüdistada isiklikes hädades mitte iseenast, vaid teisi. See on inimlik ja loomulik. Kui tahate, süüdistage valitsust. Valitsus vajabki kriitikat, sest ta on rahva poolt valitud. Ärge aga süüdistage Eesti riiki. Eesti riik ei ole süüdi isiklikes probleemides. Eesti riik on midagi suuremat kui see, et “saan nii vähe palka”.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.