Saada vihje
Piirideta mäng piiridega (0)

Meie haldusreformi ajalugu on pikk ja konarlik. Eestis on pooleteise aastasaja jooksul keskmiselt iga 15 aasta tagant sisemaiseid piire ümber kujundatud, antud omavalitsustele juurde otsustusõigusi ja neid ära võetud, luues ja taandades erinevaid tasandeid. Raha on aga teatavasti alati nappinud! Nüüd on lõpusirgele jõudnud üks kauaoodatud haldusreformi üritus, mida võiks aga nimetada kimäärseks – ehk ebaloomulikuks, ebaloogiliseks ja liiga paljudele Eesti elanikele ka ebameeldivaks.

See, et valitsus raporteerib, nagu oleks 80% liidetavatest omavalitsustest otsustega nõus, ei ole kogu tõde, vaid on pigem väiksem osa tõest. Enamik on ühinemistega leppinud, sealhulgas paljud on selle üle kindlasti ka rõõmsad, sest vanad piirid ja haldusvõimekus olidki ajale jalgu jäänud. Peamine probleem on aga selles, et valdade ja linnade liitmistest on tehtud piiripoliitiline mäng, piirideta mäng piiridega. Meile on püütud jätta mulje, et piirid ongi kõige tähtsam asi maailmas, kõik muu on tühi-tähi ning nendega võib tegelda hiljem n-ö töökorras. Jah – riigipiir ongi ühe riigi ja rahva jaoks kõige tähtsam, sest meil on vaja täpselt teada, kus elame meie ja kus „nemad“…

Omavalitsuste piirid on aga hoopis teise tähendusega – neil võib olla kohati ka ajalooline ja emotsionaalne tähenduse, kuid Eesti tingimustes ei leia me piire, kus etnilised või muud põhjused tingiksid jäikade piiride seadmist. Omavalitsused peaksid olema haldusüksused, kus kohalikud elanikud ise otsustavad oma elukorralduse üle. Kui tegu pole just Tallinna või mõne teise rahvarohkema linnaga, kus maksuraha mass võimaldab suuremat iseotsustamist, siis üldjuhul on omavalitsused kujunenud keskametkondade käsulaudade täitjateks ning riigieelarvevahendite kohalikeks ümberjagajateks, mida saab teatavasti teha ju ka ainult vastavate seaduste alusel.

Ametnik näeb vaid piire

Kogu meie kohalike omavalitsuste süsteemi teeb kimäärseks Tallinna ja kõigi teiste omavalitsuste võrdsele pulgale sättimine, tagamata seadusandlusega mingidki võimalust suurlinlikku laiutamist ja hüvedega manipuleerimist piirata. Samas ei sunni seadus omavalitsusi omavahelisele koostööle, mille kaudu võiks lahendada loogiliselt ja inimsõbralikult linna ja ümbritsevate valdade transpordi, haridussüsteemi ning muud elukondlikud probleemid.

Omavalitsused, mis võiksid ju oma rahvaarvu poolest olla veel mõnda aega sõltumatud, tulebki nüüd paratamatult liita, et meie kõigi elukvaliteeti tõstvad investeeringud, näiteks omavalitsuste piire ületavad kergliiklusteed, vee ja kanalisatsiooni arendused jms oleks võimalik siiski ära teha. Linnad ja neid ümbritsevad vallad moodustavad tänapäeva inimeste liikuva eluviisi juures juba ammu elukondliku terviku, kus piire näevad vaid oma ametipostist kiivalt kinni hoidvad staažikad omavalitsusametnikud.

Valitsus on haldusreformi plaanides olnud küüniliselt voluntaristlik, sundides näiteks Ida-Virumaa niigi suure pindalaga vallad, kus on säilinud veel maarahvast ja vana kultuuri, liituma hiigelsuureks vallaks, mille asumitel puuduvad omavahelised seosed. Sealjuures ei ole välistatud oht, et kogu see konglomeraat tahetakse liita industriaalse Kohta-Järve alla!

Kogu meie kohalike omavalitsuste süsteemi teeb kimäärseks Tallinna ja kõigi teiste omavalitsuste võrdsele pulgale sättimine, tagamata seadusandlusega mingidki võimalust suurlinlikku laiutamist ja hüvedega manipuleerimist piirata.

Teiselt poolt võivad omavalitsused olla ülimalt egoistlikud või lihtsalt kolklikud, kui vastanduvad end ümbritsevatele teistele valdadele. Näiteks Keila, mis on alati olnud linnast lääne ja põhja pool elavatele inimestele loomulikuks tõmbekeskuseks, on selle linnajuhtide arvates midagi väga erandlikku, mida ümbritsevad vaesed ja võlgades vallad tahavad alla neelata! Kes kohalikke olusid teavad, näevad, et siin püütakse vaid kitsa ringi ametnike ja kohalike poliitikute huvides oma rahvale puru silma ajada, mis on neil rahvahääletuse tulemuste põhjal ka väga hästi õnnestunud.

Tähelepanuväärsel kombel on Lääne-Harjumaal kohtlajärvelikku halduskultuuri viljelevad Paldiski linnajuhid olnud aktiivseteks Keila „iseseisvuse“ eest võitlejateks. Miks? Vastuseid võib leida muu hulgas ka eelmiste kohalike valimiste eelsest kriminaalkroonikast!

Kimäärid surevad

Seega on haldusreform olnud nii valitsuserakondade kui kohalike poliitikute mängumaa, mille käigus tehtavad otsused võivad vaid juhuslikult langeda kokku tegelike vajaduste, inimasustuse arenguloogika ja ekspertide soovitustega. Kohalikud valimised on ukse ees ning küllap püüab valitsus haldusreformi protsessi kiiresti kuhugi vahejaama suunata ning ebaõnnestumised ja reformipraagi vaiba alla pühkida, sest rahvas peab omavalitsusi valida saama! Kuid võib olla kindel, et kimääride eluiga ei ole pikk ning üsna varsti peale valimisi tuleb haldussüsteemi korrastamisega edasi minna.

E-ajastul pole vallavalitsuse asukoht oluline, tähtis on see, et meile vajalikke toiminguid tehtaks kiiresti ning ametnikud oleksid pädevad, sõbralikud ja meie kogukondade eluga kursid. Sest külade, alevike ja linnaosade kogukonnad peaksid kujunema juba üsna pea tegeliku omavalitsemise keskusteks.

Inimese vahetu eluring on seotud ikka selle piirkonnaga, mida võiks nimetada kogukonnaks, eriti mitte aga kaugel ja kõrgel toimivate ametnikega. Ametnikke on vaja nende ülesannete jaoks, mis nõuavad professionaalseid oskusi või on seotud kogu omavalituse territooriumiga.

Meile ei ole vaja kimäärsete piiridega omavalitsusüksuseid ega teisi või kolmandaid juhtimistasandeid vaid loogilist valitsemiskorda.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.