Saada vihje
Petra – iidne koobaslinn roosade kaljude keskel (0)
„Nüüd võtke haneritta, toetage parem käsi vastu seinakaljut, langetage pea ja järgnege mulle,“ kõneles jordaanlane Mohhamad. Kolmkümmend inimest nii tegigi. „Pöörake nüüd ümber, tõstke silmad, vaadake suunda kust tulime. Mida näete? Ei midagi uut,“ rääkis Mohhamad õpetaval toonil. „Aga pöörake veel kord ringi…“

„Vau…“ rõkatasid rändurid nagu ühest suust. Ja õige mitmes keeles. Olime jõudnud oma reisi ühe sihtpunktini – maailmakuulsa iidse Petra varakambrini. Kaljusein, millest varakamber välja oli tahutud, näitas õhtupäikese valguses oma kõige erinevamaid toone, värvudes tumepunasest heleroosani. Ja vastupidi. Nüüd oli selge, miks seda linna läbi ajaloo just Roosaks linnaks on hüütud, miks see ajaloomälestis 1985 aastal UNESCO kaitse alla võeti ja 2007. aastal seitsme uue maailmaime hulka valiti.

Rahu on parem kui nafta

Olles Egiptuses Sharm el Sheikhis, pole Petrasse pääseda ülearu keeruline, küll aga füüsiliselt parajalt pingutama panev. Esmalt bussiga pikki Agabi lahet sadamasse, sealt laevaga üle lahe Hagi linna Jordaanias ning siis jälle bussiga kuni Petrani. Kõik kokku ehk väikeste vahepeatustega natuke rohkem kui seitse tundi. Läbi bussiakna on näha Jordaania maastik, kõrb ja kõrbekaljud. See joonlauaga kaardile mõõdetud Eestist pindalalt kaks korda suurem riik sai iseseisvuse läinud sajandi alguses. 8,5 miljonist elanikust enamus elab Põhja- ja Kesk-Jordaanias, kus on vett ja rohelust.

Teades muidugi, kui rahutu on see piirkond – Jordaania piirneb Saudi Araabia, Süüria, Iisraeli ja Palestiinaga – siis tekib tahtmatult küsimus: kuidas on see riik suutnud säilitada rahu naabritega ja siseturvalisuse, olles turistile ohutu reisimiseks.

Mohhamad, meie reisijuht tõstab tähendusrikkalt näpu ja lausub: „Ümberringi sõdivad need riigid, kelle maadelt on naftat leitud. Jordaaniast veel naftat pole leitud, aga selle eest on siin rahu. Ja meie elanike arvates on rahu parem kui nafta.“

Küll ei unusta Mohhamad märkida aga seda, et Jordaania põlevkivikaevandajad ja -keemikud töötavad koos Eesti teadlastega maavara paremaks väärindamiseks. Ja põlevkivivarud on inimtühjades kõrbealadel pea ammendamatud.

Petra saladused

Petra kaljulinna rajasid ligi 2300 aastat (mõnedel andmetel ka 6000 aastat) tagasi nabatealased. Kiiresti muutus see kaljude vahele peidetud koobaslinn karavaniteede sõlmpunktiks, kontrollides suurt ala ümbruses. Linna elanikkonna kasvule aitas kaasa läbimõeldud kaljudesse rajatud veevärk koos reservuaaride süsteemiga. Arvatakse, et enne Kristust oli Petras juba 40 000 elanikku. Sellest ajast on säilinud kaljudes ka erinevad kultuspaigad ohvriandide toomiseks ja mitmeteks tseremooniateks, näiteks matusekambrid ja abieluriituse paigad. 106. a vallutasid Petra roomlased ja muutsid ta Rooma impeeriumi Araabia Petraea provintsi pealinnaks. Saatuslikuks sai linnale aga 363. aastal toimunud maavärin, mis lõhkus linna hästitoiminud veevärgi. Linna tähtsus hakkas koos elanike arvuga vähenema. Roomlaste valitsemisest annavad teada mitmed vanakreeka ja ladinakeelsed kirjad seinel, suur amfiteater ja muud ehitused. Kuivas kliimas on need läbi aastatuhanddete ka hästi säilinud.

Petra taasavastati maailmale alles 1812. a Šveitsi ränduri Johann Ludwig Burckhardti poolt, kelle kirjutised ja joonised Petra kaljuarhitektuurist ilmusid Euroopa ajakirjanduses.

Tee aarete kambrisse

Tänapäeva reisiline sõidutatakse Petra uuslinna äärealal asuva kaljulinna väravasse, kus tal peale 70-dollarilise pileti lunastamist lubatakse siseneda ja kaljulinnaga tutvuma minna. Algab umbes 3,5 kilomeetri pikkune matk läbi – kord laieneva, korda aheneva – kaljulõhe. Loomulikult pakuvad oma lahket teenust ka arvukad kaarikujuhid, hobu- või eesliajajad. Nii et rahvast on seal kitsas – kitsamates kohtades vaevu kolm meetrit – küll palju, aga araabia maadele omaselt on inimesed segi hobuste, eeslite, kaamelite, muulade ja kes teab veel mis loomadega. Kindlam on aardekambri juurde marssida see kolm kilomeetrit läbi kaljulõhe jalgsi: siis saad segamatult nautida kõiki imesid, mis inimkäsi või emake loodus on kiviga suutnud teha: kuhu on tahutud elevant, mis teiselt poolt vaadatuna moondub kalaks; kuidas on pandud jooksma veehaare, kui võimsad on hauakambrid… Loomulikult nautida erinevat värvi kaljude looduslikku ilu ja värvide mängu paarisaja meetri kõrgusel pea kohal.

Kuni siis avaneb läbi kitsa, ülevalt olematuks aheneva kaljuprao vaade muistsele, päikesekiirte värvidemängus varakambrile.

„Vau…“ ütleb matkaja. Üks maailmaime on jälle nähtud.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.