Saada vihje
Ootamatu idee erilisest tüdrukust kinkis lastele värvilise juturaamatu (0)
Article title
Kiri on suur, peatükid ei ole liialt pikad ning palju on lehekülje või kahe lehekülje suuruseid joonistusi. Piltidel on ka palju loomi.” ütleb Külli Pärtel
Harjulanna Külli Pärtel ei pea ennast kirjanikuks, vaid ta on näitleja ning enda sõnul ka piisavalt rändav mustlane. Ometi sündis väikeste pausidega peaaegu nelja aasta jooksul tema esimene teos lastele ehk jutustus tütarlapsest nimega Lolamaia.

Teie esimene raamat, 84-leheküljeline ja 14 peatükiga “Lolamaia” on värskelt ilmunud. Mõeldud on see ehk lasteaia-, eelkooli- ja algkooliealistele lastele. Kuidas sai Külli Pärtelist kirjanik? Astute sellega Harju loojate auväärsesse ritta, kus on näiteks Jaan Rannap, Leelo Tungal ning Margus Eiche Sakust.

Ma ei otsustanud ühel hetkel, et hakkan raamatut kokku panema. Et minust saab kirjanik. Ma ei tahtnud kirjutada. Aga näe, juhtus imeline asi. Algus oli nii, et ühel hommikul mediteerimise ajal Vääna-Jõesuus tuli see idee pähe. See juhtus detsembris 2015. Ja kohe tuli ka paar-kolm tutvustavat lauset. Et peategelane on viieaastane tüdruk Lolamaia. Tema sõbrad on aga nähtamatud inglid Meiaala ning Sirinda. Idee oli seega olemas ning tulevane raamat hakkas elama oma elu.

Kas ja kuidas kirjutamine jätkus?

See jäi mõneks ajaks unarusse. Sõitsin mitmeks kuuks Ameerika Ühendriikidesse, olen nimelt näitleja ning osalenud mitmes lühifilmis. Aga idee elas peas kogu aeg edasi. Tegin iseendaga kokkuleppe, et kui aega saan, siis istun vähemalt tund aega päevas arvuti ees. Kui taas Eestisse naasin, siis nii ka tegin. Ja kui istusin, siis hakkas kohe jutt voolama ja sain peatüki või vähemalt pool sellest arvutisse toksitud. Pärast tundi aega olid ideed otsas.

See aeg möödus Harjumaal?

Idee sain Vääna-Jõesuus. Pärast naasmist toimetasin Keila-Joa lähistel ja veel Arukülas. Kõik sai valmis detsembris 2017. Kohe tuli aga uus probleem, et kes ja kuidas lasteraamatu illustreerib. Esimene kandidaat oli hea sõbranna. Ta luges raamatu läbi, kuid ohkas: minul ei ole nii palju aega. Edasi võtsin kunstikoolidega ühendust, kuid ei leidnud kunstnikku.

Minu sõbranna poeg hakkas siis googeldama ja leidis ühe kunstniku, kellega Facebooki kaudu ühendust võtsin. Ta luges raamatu läbi ja oli väga vaimustatud, tahtes seda illustreerida. Aga elu ei andnud talle selleks võimalust. Lõpuks kuue kuu pärast pidi ta sellest loobuma.

Kuidas lõpuks kunstniku leidsid?

Mõtlesin, et ega sellest asja ei saagi. Aasta juba läbi ja jõulud tulemas. Siis käisin juuksuris ning tema pakkus välja oma õde ehk Elkke Masingut. Naine elab Hispaanias. Ta luges raamatu läbi ja paari päeva pärast hakkas joonistama. Kahe nädalaga olid illustratsioonid valmis. Me ei ole siiani küll kahjuks kohtunud, aga meil on hea ning viljakas loominguline side. Pildid on joonistatud värvipliiatsitega ning kunstnik saatis failid otse raamatu kujundajale. Ma ise olen kirjastaja.

Millal illustraatoriga silmast-silma kohtute?

Ehk juulis, kui ta Eestisse tuleb. Aga minu poolt on raamat valmis ja töö üle antud. Trükiarv on tuhat. Juba on olemas ka müügilepingud Apollo ja Rahva Raamatuga. Esitlus on loodetavasti juba uuel nädalal.

Milline on teie lasteraamatu põhisõnum?

Põhisõnum on ikkagi see, et õnn tuleb iseenda seest leida. Väljastpoolt seda kahjuks hankida ei saa. Siin on ilus korrata toredat Eesti vanasõna: “Igaüks on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja”.

Kujundus on ikka lastepärane?

Kiri on suur, peatükid ei ole liialt pikad ning palju on lehekülje või kahe lehekülje suuruseid joonistusi. Piltidel on ka palju loomi: koerad, kassid, oravad, linnud, jänesed jne, sest tüdruk suhtleb ka loomade ja lindudega. Ja seda telepaatiliselt. Loomulikult on ka lapsi ja täiskasvanuid. Tahtsin, et pildid oleksid suured ning detailiderohked.

Kui palju te enda lapsepõlvemeenutusi kirjutatusse lisasite?

Omad mälestused lapseajast on ikka sees. Minu lapsepõlveaja looduses veedetud suved on kindlasti raamatus olemas. Lolamaia ja tema sõbrad ei propageeri telereid, arvuteid, nutitelefone ega muid virtuaalasju.
Läbi raamatu toimub tegevus enamasti õues. Seal tutvutakse ja mängitakse. Igasugune nutivärk on minu jaoks võõras ja kohati vastunäidustatud. Internet on muidugi hea, kui oskad seda õigesti kasutada, aga seal on ka palju ohte ja vaenulikku.

Olete näitleja. Kas olete valminud raamatut proovi pärast ka lastele ette lugenud?

Ei ole. Olen küll erinevates projektides ja lühifilmides mänginud, aga lastele pole ma enda või teiste raamatut ette lugenud. Lastefilmides pole ka osalenud. Küll aga filmides, kus on olnud lapstegelased.
Kas laste huvi paberraamatute vastu on olemas? Või on nuti- ja virtuaalreaalsus seda kõvasti vähendanud.
Huvi on väga erinev. Tean ühte väikest poissi, kes on lugenud läbi mitmeid sadu raamatuid. Ja ta ei tahagi midagi muud teha, kui aina lugeda. Samas on neid, keda paberraamat ei huvita. Paljud lapsed tahavad ka, et neile midagi õhtul ette loetakse.

Lapsepõlve lemmikud: Pöial-Liisi ja Ennemuistsed jutud

• “Lapsepõlvest on jäänud eriti meelde F.R. Kreutzwaldi “Eesti rahva ennemuistsed jutud.” Kui olin haige, siis ema võttis selle riiulist ja luges sealt lugusid ette. Eriti sügavat muljet avaldasid G. Reindorffi müstilised ja väga detailirohked joonistused,” meenutab Külli Pärtel.
• Talle meeldisid ka lood Naksitrallidest, “Pöial-Liisi” Siima Škopi joonistustega ning “Tulipunane lilleke”. “Selle raamatu illustratsioone vaatasin ning nautisin tundide kaupa,” kiidab Pärtel.
• Astrid Lindgreni loomingust meenutab naine ennekõike raamatut “ Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses”. “Olin sellest lummatud. Üks parimaid raamatuid minu elus. Praegu tahaks seda täiskasvanuna lugeda,” ütleb ta.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.