Saada vihje
Nöhatusest ja pikaronidest, eesti keelest ja noortest (0)
Indrek Birkan õpetab Loo koolis eesti keelt ja kirjandust. Eesti filoloogi haridusega mees töötas enne Jõelähtme valda tulekut 15 aastat Kuusalu vallas Kolga keskkoolis, abortion samuti emakeele õpetajana. Lisaks keelele on tema suureks armastuseks väikesed maakoolid.

„Unistasin, ailment et kui õpetada, asthma siis hakatuseks võiks see väikses maakoolis toimuda,“ meenutab ta. „Töötasin Kolgas 15 aaastat ja see oli ideaalne paik noorele pedagoogile, kes hakatuseks ei vaja palju lärmakaid õpilasi enda ümber. Olen ise maal üles kasvanud ja oskan maalähedast miljööd väärtustada.“
Siis sai aeg Kolgal otsa ja Birkan tuli täiskohaga Loole tööle. Kool on küll suurem, kuid Eesti mõistes siiski mitte suur. Harju Elu ajakirjanik käis emakeelepäeva eel Birkaniga Lool vestlemas. Emakeelest, selle õpetamisest ja õpilastest.

Mäletan oma kooliajast, et keeleõpetajate seas mehi polnud. Kuidas sattusite Teie eesti keele õpetajaks?

Huvi koolitöö vastu tekkis siis, kui sai ülikooli (tollane Tallinna Pedagoogiline Instituut – M.T.) ajal praktikal käidud. Siis ma nägin esimest korda, kuidas on võimalik huvitavalt eesti keele ja kirjanduse tundi anda. Kooliks oli tollane 20. keskkool. Siis töötas seal selline legendaarne õpetaja nagu Ene Liivaste. Mul oli õnn olla tema juures praktikal ja näha, mismoodi see õige eesti keele õpetamine käib. Kui järg jõudis minu kätte, siis ma nägin, et on tegelikult olla päris vahva õpetaja, kui sind kuulatakse ja kaasa mõeldakse ja toimub koostöö. Kui ülikool läbi sai, ei kiirustanud ma kooli õpetajaks minekuga, unistus väiksest maakoolist oli silme ees. Ühel hetkel juhtus nii, et sattusin Kolka, alguses väiksema koormusega, siis suurema koormusega ja klassijuhatajana. See oli väga vahva aeg. Ma olen lõpetanud Keila 1. keskkooli, kus oli 34 õpilast klassis. Kolgas olin klassijuhataja klassile, kus lõpetas 12 õpilast.

Mis on õpetaja jaoks eesti keele tunni eesmärk – kas õpetada korrektset keelekasutust või on see miski muu?

Lühidalt öeldes, võiks emakeele tund arendada inimese eneseväljendust nii kõnes kui kirjas. Eriti tore oleks, kui eneseväljenduse võimalus tunnis oleks kõnes ja kirjas 50-50. Kahjuks see nii ei ole. Gümnaasiumis kipuvad ülekaalus olema kirjalikud ülesanded, aga ma olen püüdnud varieerida, et tund ei muutuks liiga üheülbaliseks ja tüütuks.
Kui noor inimene lahkub emakeele tunnist, siis võiks ta olla natuke targemaks saanud, kas eneseväljenduse või teadmiste koha pealt. Alati nii ei lähe.

Kas Te vahetunnis ka mõnikord kuulate, et kui palju erineb seal see keel sellest, mida räägitakse tunnis?

On huvitav vaadata tänapäeva noori. Algklassides on tavaks endiselt, et vahetunnis joostakse, liigutakse hästi palju ringi. Mida kooliaste kõrgemale, seda rohkem võib näha noori, kes on ninapidi telefonis ja pöidlad ainult liiguvad. Mitte ühtegi sõna ei kosta sealt. Kui on kontrolltöö tulemas, siis suheldakse muidugi.
Ma olen tähele pannud, et kui õpetaja satub lähedale, siis muudetakse ka keeleregistrit.

Kui palju mõjutab Teie kogemusel noorte keelt suhtlemine võrgus?

Päris palju. Sinna ei saa midagi parata, et erinevad slängisõnad tulevad sisse, ingliskeelsed väljendid. Inglise keelest mugandatud sõnavara tuleb sisse. Kuni vormistuseni välja – noor inimene, kes on harjunud arvutis kirjutama, ei saa aru, miks tekstilõigud peavad üksteisest välja kasvama, et vahesid ei tohi olla.
Lõpuklassides, 9. ja 12. klassis, võiks juba teada, et millist keelt võib kasutada kirjas ja millist sõnavara. Praeguste lõpuklasside puhul tundub, et noored teavad seda.

Palju on loovtöödes sees teksti, mis pole eestikeelne või on sõna-sõnalt üle võetud võõrkeelest?

Kui noor inimene kirjutab näiteks infotehnoloogia teemal, siis seal ongi päris palju tõlkimatut, see esitatakse originaalkujul, inglise keeles. Kuigi on korraldatud igasugu sõnaloomevõistlusi, on ikkagi sõnu, mida on väga raske tõlkida. Kui inimene kirjutab spordist, kasutab sõna play-off, siis mida me sinna eesti keeles asemele paneksime?

Viimane sõnavõistlus lõppes alles hiljuti, kas arutasite neid uusi sõnu ka tundides?

10. klass on meil selline aktiivne seltskond. Nendega on pooleli keelekursus, kus on sõnaloomel oma koht. Nendega on arutatud neid nuhvleid ja nöhasid. Ma olen julgustanud neid ka ise sõnu looma. Oleme teinud katsetusi, et mida on tuletusliidete abil võimalik moodustada. Päris uut käibeväljendit pole kasutusele tulnud.

Kuidas noored uudissõnad vastu võtavad? Või Teie?

Mõni sõna võib olla täitsa vahva, näiteks „ nöha“. Kuigi, kui me mõtleme sõna „köhatus“ peale, siis kas „nöhatus“ on ka võimalik? Õpilaste pealt on hästi näha, et milline sõna läheb neile korda ja milline mitte. Näiteks „taristu“ ei tekita neis erilisi emotsioone. Olen rääkinud neile, kuidas võib sündida üks sõna poolkogemata. Näiteks väikese lapse suust – kord hommikusöögi lauas serveeris ema lastele spagette. Et oleks lastele suupärasem, kutsus ta neid pikkadeks makaronideks. Ühe lapse suu läbi said pikkadest makaronidest pikaronid. See on väga hea sõna minu arvates.

Kas Te julgustate noori keele puhul loovusele?

Vajalik on nii loovus kui korrektsus. Kogemuse pealt võib öelda, et igasugune asi võib muutuda tüütuks. Kui olla pikka aega korrektne, hakkab see häirima. See on sama, kui peaksin kõik päevad käima ringi ülikonna ja lipsuga. Inimesel on vaja loomingulist poolt ja just gümnaasiumiossa. Muidu noored ise ühel hetkel enam ei viitsi. Ja kui loomingulisus alla surutakse, siis on seda väga raske tagasi saada.

Kui kiiresti muutub keele õpetamine tänapäeval?

Päris kiiresti. Kui mõelda kohustusliku kirjanduse peale, lugemise peale, siis on järjest rohkem neid noori, kes ei suuda süveneda paksudesse raamatutesse – esimene küsimus on, et mitu lehekülge seal on. Kui on valik ette antud, siis kiputakse ikka lugema õhemaid raamatuid. Noored ei suuda enam teksti süveneda. See on päris suur probleem, sest 12. klassis ootab noori ees kuuetunnine eksam, kus tuleb end kokku võtta, ja see on noore jaoks, kel on keskendumishäireid, väga raske.
Tänapäeva noor mõtleb paljuski visuaalselt, pildiliselt. Tema jaoks on väga oluline, et oleks olemas visuaalne õppematerjal.

Kui palju noored tunnevad keele vastu huvi?

Kui ma palun õpilastel hinnata kaasõpilase kirjandit, siis oskavad nad olla väga kriitilised, ka enesekriitilised. Üsna varakult näeb ära, kel on filoloogilisi kalduvusi, kelle keelevaist on üle keskmise hea. Nendega tasub individuaalset tööd teha, iseasi, kuidas, kui klassis on 30 õpilast.
Kui on emakeelepäev, siis oleme seda tähistanud. Tänavu on meie koolis emakeelenädal pühendatud Eduard Vildele, kel oli märtsi algul 150. sünniaastapäev. Tulevad esitamisele Vilde näidendid. Meil on hea emakeeleõpetajate seltskond, tore rakukene.
Loomingulise töö ergutamine paneb õpilasi keelde tähelepanelikumalt suhtuma. Õpilase jaoks on tähtsaim see, et keelele oleks lähenetud võimalikult mitmekülgselt, sest tänapäeva noor ei suuda ühe asjaga väga kaua tegelda.
Suhtumine on oma emakeelde hea. Ma „väga“ sõna seal ees ei kasutaks, aga on hea.

Kuidas hindate eesti keele seisu? Mõned hindavad seda väga heaks – rääkijaid on rohkem, kui kunagi varem, keel areneb…

Eesti keel on suhteliselt heas seisus. On küll palju noori, kes lahkuvad välismaale, aga ma usun, et nad jõuavad siia ringiga tagasi, ja siis nad saavad aru, kui hea on jälle emakeelt rääkida. Teisest küljest – kui noor inimene käib Eestist ära, siis toob ta tagasi tulles kaasa uusi väljendeid, nii see keel rikastub.
Küsimus on selles, kuidas suudame hoida kontrolli all eesti keele nii-öelda angliseerumise. Et inglise keel ei hakkaks ohjeldamatult me keelt mõjutama. Kui mõnda noort inimest kuulata, siis ingliskeelsed väljendid on tema kõnes tugevalt esindatud.
Olles ka ise olnud Eestist mõnda aega eemal, siis tean, et on täiesti normaalne, kui hakkad võõrsil olles ka mõtlema võõras keeles. Kui kui jõuad tagasi, siis asetuvad asjad jälle oma loomulikule kohale.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.