Saada vihje
Neli aastat võrkpalli Houstoni Ülikoolis (0)
Kadi Kullerkannu üks silmapaistvamaid tulemusi on 37 maha löödud punkti ühes mängus.   University of Houston Athletics Kadi Kullerkannu üks silmapaistvamaid tulemusi on 37 maha löödud punkti ühes mängus. University of Houston Athletics 
Keilast pärit 22-aastasele nurgaründajale Kadi Kullerkannule oli 2014. aasta edukas. 37 maha löödud punkti ühes mängus ning pääs üle-ameerikalisse paremikku on vaid killuke tema saavutustest.

Kui tavaline on, ed et keegi “idast” lihtsalt tuleb ja hakkab USAs võrkpalli mängima?

Tegelikult oleneb see paljuski võistkonnast. Mõned treenerid kutsuvadki välismaalt palju mängijaid, eriti Balkanilt. Palju sõltub ka tutvustest, kuigi mina pääsesin Houstonisse läbi õnne, sest saatsin oma kirjad ise laiali.

Kuidas sa üldse võrkpallini jõudsid?

Ma alustasin mängimist hobi korras, kehalise kasvatuse õpetaja juhendamisel. Umbes aasta hiljem läksin Keila võrkpallikooli, kus treener Jüri Rumm oli mu pikkusest vaimustuses ning nägi minus potentsiaali. Hiljem rääkis õde Liis, kes samuti võrkpalli mängib, minust juba Peeter Vahtrale ning üheksandast klassist asusingi Audentesesse õppima.

Nii et sul oli selge siht silme ees?

Tegelikult andis kehalise kasvatuse õpetaja algul mõista, et ma pole kuigi hea mängija ning eks ma proovisin ka teisi spordialasid – käisin lasketiirus, suusatasin, aga ei leidnud midagi, mis meeldiks. Audenteses pääsesin juba noortekoondisesse, misjärel otsustasingi oma video kokku panna ning USA ülikoolidesse kandideerida.

Kas naiste võrkpall on Ameerikas levinud spordiala?

Kindlasti! Eriti populaarne on see noorte seas, kuigi Ameerikas pole professionaalset liigat ning paljude karjäär lõpebki ülikooli tasemel. Seda juhul kui ei minda naistekoondisse, mille tase on väga kõva – hiljuti tulid nad maailmameistriks.

Houstoni Ülikooli läksid sa 2011. aastal. Kas algus oli raske?

Esimesel aastal mängisin ligi pooltes mängudes. Kui sinu positsioonil on ka vanemaid mängijaid, siis noori just väga tihti platsil ei näe. Kõik oleneb sellest, kui küps sa parajasti oled. Mulle näiteks meeldib, kui ma pean tõestama end teistele ja näitama, et väärin võistkonnas olemist, sest alati on keegi, kes tahab sinust rohkem või suudab sinust paremini. Mugavust ei tohi mingil juhul tekkida!

Järgnev, 2012. aasta hooaeg lõppes sul põlvevigastuse tõttu…

Vigastus tuli eelhooaja mängu esimese mängu kolmandal punktil. Saime just uued treenerid ja ootused olid kõrgel. Esialgu arvasin, et vigastus pole suur, kuid mõne päeva möödudes ei suutnud ma enam kõndida – põhjuseks ristsideme ja meniski rebestus, millest taastusin 6-7 kuud.

Kas vigastus hoidis sind järgmistes mängudes pisut tagasi?

Ei. Absoluutselt mitte! Paljud teevad seda, kuid ma ei tahtnud keskenduda oma põlvele. Pigem annan endast kõik ning kui juhtub, siis juhtub. Houstoni meditsiinikeskuses töötavad väga head kirurgid ning ma tegelesin igal päeval 3-4 tundi taastusraviga.

Mis oli lõppenud hooajast sulle meeldejääv?

Ise jäin väga rahule oma statistilise poolega. Neljas kategoorias jõudsin esikümnesse terves Ameerikas. Seda ei osanud ma sugugi oodata. Nüüd on eesmärgid muidugi kõrgemad, aga oluline on seegi, et vaataksid tagasi ja mõistaksid, et oled üht-teist juba saavutanud.

Millised on alanud aasta plaanid?

Maikuus lõpetan bakalaureuseõppe, misjärel vahetan kooli, et õppida ühe aasta magistris. Samas on mul veel jäänud üks aasta võrkpalli mängida. Pärast soovin Euroopasse tagasi tulla ja siin professionaalselt võrkpalli mängida.

Uus kool on sul seega juba valitud?

Ei veel, paar visiiti on alles ees. Otsuse püüan aga jaanuari lõpuks teha. Mu treener saatis kõikidele 1. divisjon treeneritele kirja ning pakkumise on teinud umbes 70 ülikooli. Selle eest olen ma talle väga tänulik.

Sinu kohta on öeldud, et oled üks Eesti parematest naisvõrkpalluritest.

Ma ütleks, et seda on raske määratleda, sest võrkpall on siiski võistkonnasport. Iga mängija loeb platsil ja ühe mängija suurepärane sooritus ei pruugi alati mängutulemuses kajastuda. Ma tean vaid, et mul on kindlasti veel arenguruumi ja ma annan alati endast kõik, mis iganes võistkonnas ma ka parasjagu ei mängiks. Kohanemine on äärmiselt oluline.

Kas USAs õppimine on muutnud sind inimesena?

Jah, ma suhtlen vabamalt ja tunnen end mugavamalt. Mõned ütlevad, et olen amerikaniseerunud, kuid mulle lihtsalt meeldib inimestega rääkida.

Südames jääd sa ikkagi eestlaseks…

Muidugi! Mind teebki kurvaks, kui Eestisse tulles keegi ütleb, et mul on väike aktsent küljes. Kindlasti tulen ma koju tagasi, vähemalt Euroopasse. Seda teavad ka mu vanemad, kes on olnud alati väga toetavad. Houstoni Ülikool on võimalus saada midagi uut, kogeda midagi teistsugust.

Mida soovitaksid sa endast noorematele, kellele oled juba eeskujuks?

Kui sul on tahtejõudu, siis saad teha seda, mida soovid. Jah, see võib olla klišee, aga kui sa paned teod sõnadele taha, siis hakkabki asju juhtuma. See kõik hakkab lumepallina veerema ja nüüd on mul palju kõrgemad sihid. Kui kunagi oli Ameerikasse pääsemine tipp, siis nüüd on selleks midagi palju enamat.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.