Saada vihje
Naissaare raudteest on 2,4 kilomeetrit taas sõidukorras (0)
Article title
Turistid Naissaare sadamas rongi uudistamas

Naissaare kitsarööpmelise raudtee laius on 750 millimeetrit. Alates 3. juulist sõidutatakse seal taas huvilisi, esialgu küll vaid 2,4 kilomeetril. Viimsi vallavanem Laine Randjärv ja Rannarahva muuseumi direktor Janek Safranovski loodavad raudteed järk-järgult remontides pikendada sõidetava osa 15,5 kilomeetrini.

Naissaare kitsarööpmeline raudtee on Viimsi valla Rannarahva muuseumile kuuluv muinsuskaitseobjekt, kus isetegevuse korras vedas reisjaid kõrtsmik Peedo Lehtla. 7. aprillil 2016 saatis tehnilise järelvalve amet muuseumile märgukirja raudtee kasutamise ebaturvalisuse kohta. Mõned kuud hiljem peatati saarel rongisõit politsei- ja piirivalveameti ettekirjutusega.

Tõsi, praeguse nimega tarbijakaitse ja tehnilise järelvalve amet ei ole peaspetsialist Anne-Ly Palki sõnul viimase kümne aasta jooksul Naissaare raudteed füüsiliselt kontrollimas käinud.

Küll aga tellis muinsuskaitseamet eksperthinnangu Naissaare raudtee taastamiskõlblikkuse mahust. Selles tõdeb sõjaajaloolane Mehis Helme, et saarel on säilinud 15,45 kilomeetrit raudteed ja 21,65 kilomeetrit raudtee aluskehi – ühtekokku 37,1 kilomeetrit.

Esimesed 2,4 kilomeetrit

Piinlikust olukorrast – raudtee on, aga seal sõita ei tohi – saadi üle tänu Rannarahva muuseumi uue direktori Janek Safranovski entusiasmile, kellel õnnestus välja kaubelda 140 000 eurot remondiraha, millest pool tuli Viimsi vallalt, teine pool PRIA Leader programmist.

Valga ettevõte Renome OÜ renoveeris eelmise aasta augustist oktoobrini Naissaare kitsarööpmelise raudtee 2,4 kilomeetri pikkuse lõigu pöörangust Männiku külani.

Safranovski tunnustab endist Viimsi vallavanemat Siim Kallast. “Tema oli raudtee remondi avamisel. Tal oli ka isiklik seos, kuna ta oli siin lapsena käinud ja rongiga sõitnud. Tema isa oli kunstiansamblis ja nad käisid siin Vene sõjaväelastele kontserti andmas.”

Naissaarel sõidetakse 15 tonni kaaluva TU6A veduriga, mis valmistati 1970ndatel Udmurtias. “Saime tuttuue Jamz-204 kahetaktilise diiselmootori, panime selle peale, tegime korda kõik pidurid, värvisime ära,” räägib Safranovski.

Vedur remonditi tänavu mais-juunis. Selleks kulus täiendavalt 20 000 eurot Viimsi valla sihttoetust. Reisjad istuvad neli tonni kaaluval platformvagunil, mis toodi nõukogude ajal saarele meremiinide transpordiks.

Proovisõidu tegi rong koos uue vallavanemaga. “Mina sõitsin mööda raudteed 3. juulil Naissaare keskusest sadamasse koos Viimsi kergemuusikakooriga ViikerKoor ning Laulu- ja Tantsupeo tuletoomise akadeemilise meeskonnaga. See oli väga tore elamus – tuul vihises kõrvus ja kena oli vaadelda Naissaare kaunist loodust. Eks ta vähendas ka jalavaeva oluliselt,” teatab Laine Randjärv.

Eesmärgiks 15,5 kilomeetrit

“Sellel aastal tahame veel 800 meetrit kitsarööpmelist remontida,” ütleb Safranovski. Selle sadamast pööranguni ulatuva lõigu korrastamiseks, millel patuga pooleks sõidetakse juba praegu, loodab direktor hankega saada veel 40 000–50 000 eurot. Remont algaks septembris.

Vallavanem Randjärv arvab, et omaaegsest raudteest oleks renoveerimiskõlblik ca 15,5 kilomeetrit. “Mis aastaks – see sõltub eelarve võimalustest ning selle üle otsustab volikogu. Praegu ei oska küll konkreetset aastat välja öelda. Teeme jõudumööda.”

Millal ikkagi soovitud 15,5 kilomeetrit võiks valmida? “Kui on piisavalt raha, võib selle kahe aastaga valmis teha,” ütleb Safranovski ja lisab: “Väga tore, kui ta oleks valmis viie aasta pärast.” Kogu 37 kilomeetri pikkuse võrgustiku taastamine ei ole tema arvates reaalne, sest raudtee ehitamine on äärmiselt kallis.

Rannarahva muuseum teeb koostööd kitsarööpmelise raudtee huvilistega üle Euroopa. “Järgmisel nädalal näiteks tulevad siia huvilised Rootsist. Proovime hakata leidma struktuure, millega minna otse Euroopasse raha küsima,” loodab direktor.

“Kitsarööpmeline on Naissaarel puitliiprite peal. Kui liipreid keegi ei vaheta, siis sellest raudteest ei jää midagi järele. Puitliiper all mädaneb ära ja rööpad vajuvad laiali. Siis jääb sulle ainult kaks rööbast põõsas,” ütleb Safranovski.

“Naissaare raudtee on saarel transpordivõimaluseks, teiseks on see atraktsioon, mis elavdab saare turismi ja toetab seeläbi turismiettevõtlust. Raudtee täielik renoveerimine võimaldab võtta ära teedelt koormust ja läbida loodusparki säästvamal moel,” arvab Randjärv.

“Praegu käib Naissaarel 20 000 külastajat aastas. Väga tore oleks, kui pooled nendest sõidaksid raudteega,” kalkuleerib Safranovski.

Kuulsaim naissaarlane

Rongijuhtidena tegutsevad praegu Raul Mik ja Rasmus Treikelder. “Nemad töötavad Naissaare sadamas ja on tehnilised lahendused korda saatnud. Nemad olid ainukesed mehed, kes olid suutelised seda vedurit remontima,” kiidab Safranovski.

Sadamast liigub rong esmalt pööranguni, sealt Männiku külani. “25 minutit on üks ots. Männiku külas sirutavad inimesed 10 minutit jalga, siis sõidame tagasi,” selgitab Mik. Rong saaks kimada isegi 60 kilomeetrit tunnis, aga inimeste turvalisuse huvides sõidetakse kuus korda aeglasemalt.

Platformvagunile mahub kuni 40 reisijat. Ainuüksi eelmisel nädalavahetusel – laupäeval ja pühapäeval – sõidutati kokku 300 huvilist. Rong teeb kuni seitse sõitu päevas.

On siiski üks tõrvatilk meepotis. Naissaare legendaarne vedurijuht Peedo Lehtla on Rannarahva muuseumi suurejoonelistest plaanidest kõrvale jäetud. Miks siis nõnda?

“Peedo Lehtla elab saarel edasi, peab baari Männiku külas ja võtab seal turiste vastu. Ma arvan, et ta on kõige kuulsam naissaarlane. Tema soov mitte ainult raudtee peal sõita, vaid ka tutvustada Naissaart kui kultuuriobjekti, on olnud siiras ja võib öelda ka, et võimas,” räägib Safranovski.

Lehtla Suzuki mootorist, pesumasina trumlist, külmkapi uksest ja supipotist kokkuklopsitud Piilupesa rong siiki enam rööbastel ei sõida. “See ei ole tehniliselt sellises valmisolekus, mis praegusel kujul võiks teenust osutada,” jääb direktor diplomaatiliseks.

Lõpuks ütleb Safranovski Lehtla kohta aga järgmist: “Kui inimesel on ikka viinaviga küljes, siis see asi ei õnnestu. Kui ta ei ole päris purjus, siis ta on sügavas pohmellis.”

Miku sõnul kinkis Lehtla Piilupesa veduri selle aasta juunis Rauno Noormaale, kes viis sõiduriista Naissaare Põhjakülla endise kordoni hoovi kaunistama. “Lehtla kibeles selle väiksega kogu aeg sõitma, aga tal polnud luba ametlikult sõita. Ta kinkis Piilupesa ära, et ei tekiks uut kiusatust,” arvab Mik.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.