Saada vihje
Naissaar: külalistemaja kasvab, raudtee rohtub (0)
Naissaare külalistemaja omanikeseisusesse kuuluv Eda Lindström istub maja ees terrassil olevasse antiiksesse diivanisse. „Täna on esimene päev, mil sel suvel hinge saan tõmmata,“ ütleb naine päikeseprille pähe sättides.

Naissaare külalistemaja lähinaabruses käib suviselt äge ehitus: mootorsaag müriseb ja puud langevad; elektrikäi pillub sädemeid võidu keevitusaparaadiga, masinad undavad – külalistemaja laieneb.

„Hakkasime praeguses majas toimetama 11 aastat tagasi,“ meenutab maja perenaine Eda Lindström. „Tõnu Kaljuste pakkus välja idee – tema tahab saarel hakata Nargenfestivali korraldama, pole aga kohta, kus näitlejad ja külalised ööbida võiksid. Eks endalgi oli sees tunne, et huvi saare vastu hakkab turistidel kasvama.“

Esimene pilk majja, mille uued omanikud tahtsid külalistemajaks kohendada, muidugi ehmatas. Rohkem meenutas ühekordne maja tüüpilist Vene armee kasarmut kui hotelli – tubades raudvoodid, puhkesaalis sangpommid, raudkangid ja rööbaspuud. Ja imepisikene duširuum. Ei õiget kööki ega avarat puhkeruumi.

Lisaks 120 kohta

„Hakkasime siis tuba toa haaval kasarmut külalistemajaks kohendama. Nüüd mahub vanassse kasarmusse enam-vähem normaalsetes tingimustes ööbima 130 inimest,“ kõneleb majaproua senitehtust.

Perenaine Eda Lindström. 

Paralleelselt majaehitusega hakati külalistele korraldama ka ekskursioone. Vanad kastiga sõjaväeautod saadi selleks Saksamaalt. Ja Eesti suuruselt viiendal saarel on, mida näidata ja vaadata: võimas ürgmets, mille vahel looklev kitsuke tee viib Esimese maailmasõja aegse Euroopa moodsaima kahuripesani; idüllilised merevaated, pikk valge liivarand, sügisesed seenemetsad, vaikus ja rahu…

„Väga paljud firmad hakkasid meil suvepäevi korraldama – nii polegi suviti enam ühtegi vaba nädalavahetust, igal nädalavahetusel võõrusta – toida ja kata – 120 külalist,“ kõneleb Eda Lindström. Turistid nädala sees…

Et tahtjaid on aga veel rohkem, kui praegune külalistemaja mahutab, otsustas pererahvas laieneda sõjaväe vana söökla ümberehitamisega motelliks. Juurde tuleb veel sadakond ööbimiskohta, lisaks tehnoruum autode hooldeks, ehitatakse ka katlamaja.

„Siiani saime sooja vett ainult boilerist, sealt ei jagunud pahatihti kõigile. Saarel on aga palju mahalangenud puid, tekib prügi – see ju kõik ideaalne materjal sooja tootmiseks,“ arutleb oma mõnusa soome aktsendiga peremees Karli Lindström. Koostootmisjaama, kus korraga toodetakse nii elektrit kui soojust, saarele ei plaanita. „Selline maksab oma 300 000 eurot, meile käib selline investeering natuke üle jõu, tunnistab peremees.

Viimsi vald ega ükski sihtasutusest rahajagaja saare arendajaid aidanud ei ole – kõik on sündinud oma vahenditest. Nüüd peab koos katlamajaga valmima ka saun. „Teeme kahe leiliruumiga, nii 30 inimesele ehtsa soome sauna,“ ütleb soomlasest peremees.

Rong ei sõida endiselt

 

Petka alias Peedo Lehtla sõidab nüüd ATVd meenutava sõidukiga. 
Petka endatehtud veduriga praegu sõita ei tohi. 

Palju on räägitud Naissaare raudteest ja legendaarsest vedurijuhist Petkast, kodanikunimega Peedo Lehtlast. Pole sel suvel aga turiste vedavat rongi Naissaarel keegi veel sõitmas näinud. Küll sõidab aga Peedo Lehtla ise mööda saart, sõiduvahendiks ATVd meenutav masin, järelkärugi ise ehitatud.

„Olen nüüd RMK teenistuses,“ teatab endine vedurimees, „hoian RMK telkimiskohti korras.“ Metsavaheline tee, mida mööda Peedo Lehtla oma masinaga sõidab, polegi hullult auklik nagu vanasti – Viimsi vald lasi osa saare teedest kevadel korda teha.

Et metsatee aga kitsarööpmelist raudteed asendaks, mis viis ka saare metsikumatesse kohtadesse, seda vedurijuht Peedo Lehtla ei usu. Pigem usub ta, et ükskord tuleb raudtee ikka tagasi.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.