Saada vihje
Nabalast ilmub ligi 500-leheküljeline raamat (0)
Märtsi alguses tuleb trükist mahukas ja põhjalik ülevaade Nabala kandi pärimuslugudest. Raamatu „Vennaste ja vete vald. Nabala kohajutud“ autoriks on folklorist Mari-Ann Remmel, kelle sõnul leidub rikkalikult fotodega illustreeritud raamatus peale pärimustekstide ja kohainfo ka põikeid paikkonna asustusloosse, samuti teavet kohanimede ja isikute kohta.

Remmeli sõnul on Nabala kui perifeeria olnud seni rahvaluule ja kultuuriloo osas üsna uurimata ala ja see oli ka üks põhjuseid, miks ta pakkumise vastu võttis. Idee käis välja legendaarne Ants Talioja. „Väga pikalt ma ei kahelnud, sest tõtt-öelda oli mul endalgi varem peast läbi käinud mõte, et Nabala vääriks eraldi raamatut,“ ütles Remmel, kes elab ja töötab Tartus, kuid on pärit ise üsna Nabala naabrusest, Rae vallast.

Nagu raamatut kirjutades selgus, on tegu üsnagi omapärase kandiga, kus siiani on säilinud kokkuhoidev kogukond, kelle maailmapildis endiselt olulised religioon ja rahvausk. Oma osa on sellesse kindlasti andnud vennastekoguduse liikumine, märkimata ei saa jätta ka piirkonna omapärast loodust. Vetevõrk koos karstinähtustega ning palvemaja on Remmeli sõnul olulised märgid, millega Nabalat ja sealset pärimust iseloomustada saab.

Harju Elu küsimustele vastas Remmel sel nädalal.

Raamat tuleb üsna mahukas – ligi 500 lehekülge. Kas oligi plaanis niivõrd paks teos kirjutada või paisus see selliseks töö käigus?

Algul nii grandioosset kava tõesti ei olnud, aga ainet kogunes üha juurde, lisaks rahvajuttudele tahtsin rohkem teada saada ka ajaloolisest taustast ja kohalikust kogukonnast. Valisin keerulisema tee ja proovisin vaadata kohajutte ning kogukonda tervikuna läbi muutuva aja, kompida suulise mälu ulatust. Mida sügavamale kaevusin, seda põnevamaks kiskus. Siis mõtlesin, et ehk on ka lugejal huvitav see Nabala avastamise teekond kaasa teha.
Käsikirja maht oli 200 lehekülge, raamatu lehekülgede arv kujunes suuremaks tänu Angelika Schneideri kaunile kujundusele ja paljudele illustratsioonidele. Kujundus aitab sisule kaasa.

Sõgula Allika talust pärit Valli Evardson Nabala mõisa salapärase keldrimäe juures.
Foto M.-A. Remmel 2013 

Kui palju käisite koha peal inimestega rääkimas, kui palju oli jutte-legende juba kirja pandud ja varem ilmunud?

Nabalas olin tasapisi pärimust kogunud alates 2010. aastast. Kokku sai räägitud umbes 70 inimesega, mõnega korduvalt. Saatsime 2013. aastal laiali ka küsitluskava, mille alusel pani oma mälestusi kirja umbes 10 kohalikku inimest. Siis ei olnud raamatu plaan veel kindel, tahtsime, et teadmised ei kaoks koos inimestega.
Kogunenud materjal oli väga eripalgeline ning selle raamatuks vormimine ei läinud kergelt. Suures mahus on kaasatud 21. sajandil kogutud ainest, varaseimad tekstid pärinevad 19. sajandi lõpust. Ka fotodest pärineb suur osa inimeste kodustest albumitest või on tehtud viimastel aastatel kohapeal.
Nabala kui perifeeria on seni olnud rahvaluule ja kultuuriloo osas üsna uurimata ala. Väga oluline on ikkagi ise kohapeal käia, tutvuda maastikuga ja rääkida inimestega. Igasse tallu me ei jõudnud, aga igas külas sai siiski käidud. Õnnestus talletada mitmekülgne pilt kogukonna elust-olust praeguse vanema põlvkonna noorusajal enne ja pärast Teist maailmasõda, samuti nõukogude ajal toimunud maastikumuutustest ja nende mõjust.

Kui palju teadsite varem sellest kandist?

Olen ise pärit Nabala naabervallast Raelt. Minu esivanemad on elanud sealkandis palju põlvi, mõned sugulased olid abielude kaudu seotud Nabalaga. Aga ise sattusin Nabalasse esimest korda alles 2010. Üllatav oli võib-olla see, et põline sugulasvõrgustik ning traditsioonilised jututeemad olid veel suurel määral kohapeal säilinud. Varem ei olnud ma ka sedavõrd lähedalt kokku puutunud vennastekoguduse mõjuga inimeste igapäevaelule.

Tanel Otsa pere jalgrattamatkal. Lohukivi Paeknas on matkaraja objekt. Foto M.-A. Remmel 2014 

Kas Nabala juttudel ja legendidel on mingi eripära, mis seob nad ainupäraselt selle paigaga?

Nabala puhul tõin kaks olulist märksõna esile juba raamatu pealkirjas – need on vesi ning vennastekogudus. Nabala nimi on seotud siinsele kandile iseloomulike maa-aluste vetega. Siin on palju allikaid, kalarikkaid veesooni, soid, sooteid ja vanades sõdade aegseid pelgupaiku soosaartel. Kunagine Nabala mõisavald on olnud soode ja metsade tagune eraldatud ääremaa, siin on seetõttu säilinud palju vanapärast – nii hoiakutes kui ka suulises pärimuses. Mõisavalla alusel on tekkinud piirkondlik identiteet, mis püsib tänini, olgugi et Nabala valda ei eksisteeri ametlikult juba alates 1939. aastast.
Eripärane on seegi, et Nabala rahvast on peetud väga usklikuks, samas on religioosne mõtteviis lubanud kauem säilida ka rahvausundil – veel käesoleva sajandi algul kuulsin jutte krattidest, vaimudest, Seitsme Moosese raamatust, maagilistest ravivõtetest, nõidadest jm. Looduslike pühapaikade kohta ei ole aga inimestel enam eriti palju teadmisi. Samas võib näha ohvriande Ussikivil, mis asetseb Sookaera-Metsanurga külas teeservas.
Öeldakse ka, et Nabalas ei või kellestki halba rääkida, sest kõik on omavahel sugulased. Kogukond on olnud küllaltki suletud ja ühtehoidev, ehkki aegade kiiret muutumist iseloomustab ühe kohaliku naise ütlus, et vanasti abielluti Nabalasse, nüüd aga Austraaliasse. Nabala inimestel on veel säilinud sugukondlik mõtlemine, meie-tunne. Individualistlikku eneseupitamist ma ei kohanud. Siiski on ka Nabalast võrsunud mõnedki väljapaistvat isikud, kellest on pärimuse talletamise osas kaasa aidanud Tanel Ots ning Mai-Agate Väljataga.

Kui kaua aega on sellise mahuka teose koostamiseks kulunud?

Intensiivsemalt hakkasin raamatut kirjutama möödunud suvel, enne seda olid eeltööd – kuue aasta vältel küsitlesin oma muude tegemiste vahel ka Nabala vanemaid elanikke. Kirjutades tekkisid aga aina uued küsimused, uued seosed. Küljenduseni jõudis käsikiri jaanuari keskel. Ajast jäi muidugi puudu, nagu see alati tähtajaliste tööde puhul kipub olema. Loodetavasti ärgitab see raamat Nabala uurimist jätkama.
Nabala raamat tuleb temaatikalt avaram kui minu senised väljaanded, sisu poolest võiks see köita ajaloo-, pärimuse- ja religioonihuvilist lugejat ka väljastpoolt Nabalat.

TEAVE: Ussikivi legend Nabalast

Ussikivi taheti ära viia, aga ei saadud. Tõstetud trossid puruks, kraananoka olid ära tõst… Ussi võim peab kinni! Seal oli kunagi old väga pallu usse ja ussid olid seal pahandust teind karjalastega ja need olid üteld, et te peate siit kaduma, aga üks peab jääma mälestuseks kivi sisse. Karistuseks pandud. Ja sealkantis ongi ussid ära kadund, ei ole enam neid nähtud. Kivi vägi või võim…

Elmar Iida (snd 1933), kirja pannud M.-A. Remmel

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.