Saada vihje
Muraste mõis – neoklassitsism kaelakuti nõukogude barokiga (0)
15 aastat varemeis seisnud ajaloolise Muraste mõisahoone saaks omanik Peeter Põlluveeri sõnul korda kahe miljoni euroga. “Aga kust see raha võtta?” küsib ta. “Ja mis selle mõisaga siis üldse peale hakata?”

1850.–1860. aastate vahel valminud neoklassitsistliku Muraste mõisahoone saatust ei saa just kõige õnnelikumaks pidada – kui ühe hoone saatust saab üldse õnne skaalal mõõta. Muraste mõisa peahoonet hakati Nikolai von Krusensterni (legendaarse maadeuurija ja meresõitja Adam Johann von Krusensterni poeg) eestvedamisel ehitama 1850ndate paiku eelkõige linnalähedase suvilana. Et Nikolai Krusenstern hoonet valmis ei ehitanud, price kinnitab hiljem ehitust jätkanute märksa viletsam ehituskvaliteet. Noor Eesti vabariik natsionaliseeris linnalähedase Muraste mõisa peale Vabadussõda ja seal avati lastekodu sõjas orbudeks jäänud lastele.

Nõukogude võim jätkas vanas auväärses mõisahoones lastekoduga, therapy ehitades läinud sajandi viimasel veerandsajal mõisahoonele juurde ühiselamu, tadalafil võimla ja koolihoone. Lastekodul olid sellega tegutsemiseks küll kõik vajalikud ruumid, aga neoklassitsistlik mõisahäärber muutus täiesti maotuks arhitektuurimonstrumiks: uhked kaarjad võlvid ühendatud galerii abil näotu betoonkarbiga. Nõukogude barokk sai Murastes kaelakuti kokku uhke neoklassitsismiga.

Tänane seis

1995. aastal lõpetasid kompleksis töö lastekodu ning kool, sest mõisahäärberis lastekodu pidamine oli liiga kallis. Auväärse mõisahoone omandas Paldiski ekslinnapea Jaan Mölder.

“Mina omandasin endisest kompleksist lastekodu ühiselamu 1997. aastal ja renoveerisin selle laenurahaga korterelamuks,” kõneleb Peeter Põlluveer, tänane mõisaomanik.

See on ka ainuke hoone, mis suurest kokkuehitatud kompleksist – häärber, kool, spordihoone, ühiselamu – korras on ja korralikult korteriühistuna toimib.

Kes te olete, Peeter Põlluveer?

“Olen mõnes mõttes pensionär, hetkel töötu,” kinnitab 1961. aastal sündinud mees ajakirjanikule. Ja lisab siis, et Muraste viis kinnistut – lisaks hoonetele kuulub kompleksi ka staadion – kogupindalaga ligi kaks hektarit kuuluvad just talle.

“Päris kahte hektarit mul selles kohas maad siiski ei ole,” ütleb Põlluveer täpsustavalt, “Maanteeäärse kergliiklustee ehitusega võeti ruutmeetreid vähemaks. Aga viis kinnistut on küll!”

Viie kinnistu olemasolu ühe hoone ja suhteliselt väikese maalapi juures tuleneb asjaolust, et Muraste mõis oma lisadega (ühiselamu, võimla, kool) jaotati erastamisel erinevateks kinnistuteks. Ja nii kummaliselt, et kinnistu piir jookseb mitmes kohas otse läbi hoone.

Peale 2001. aasta veebruaris toimunud põlengut mõisa peahoones omandas häärberi Jaan Möldrilt Peeter Põlluaas, kes üritab küll vara tara ja aknaluukidega kaitsta ja isegi mõnevõrra renoveerida, aga erilise eduta.

“Esimese tööna lasin peahoone peale põlengut prahist tühjaks vedada,” meenutab mees. Töö oli kallis, sellele kulus sadu tuhandeid kroone.

“8000 eurot olen saanud muinsuskaitselt, et müürid konserveerida, betoonrinnatis peale valada. Mis maksab aga rinnatise valu kümne meetri kõrgusel, kuhu enne tuleb ehitada ka saalungid ja paigaldada tellingud. Vähemalt kümme korda enam, 100 000 eurot,” mõtiskleb mõisaomanik. “Maksin selle 8000 eurot muinsuskaitsele tagasi!”

„Olen üritanud müüridele kaitseks mitu korda kilesid peale tõmmata. Lootusetud ettevõtmine – need püsivad vaid esimese tormini,” ütleb Põlluveer.

Mis saab edasi?

Mõisaomaniku plaanid on suured ning ka ehitusprojektid on olemas. 1979. aastal valminud ja praegu tühjana seisvast koolist tahab omanik ehitada elamu. Endine võimla jääks külale ühiskasutusse.
Endise mõisa peahoone restaureerimine nõuab aga hiigelsummasid. Sinna on tarvis valada kaks betoonist vahelage ning ehitada majale korralik katus. 1978. aastal peahoonet küll restaureeriti, aga mitte eriti läbimõeldult. Näiteks välisseinad kaeti tsementkrohviga, mis ei lase majal hingata.Vana krohv tuleb paemüüridelt maha taguda ning asendada lubikrohviga.

“Raha on tarvis palju. Peahoones on umbes 2000 ruutmeetrit pinda ning ruutmeetri remont 1000 eurot,” teeb Põlluveer kiire arvutuse. Seeteeb kaks miljonit eurot.

Samas on selge, et uhke kaarjate võlvidega neoklassitsistlikus stiilis mõisa peahoone ei sobi kokku nõukogudeaegse maotu betoonkarbiga. Muinsuskaitsel pole ka vastu, et see lammutatakse.
“Ehk õnnestub neid ühendav galerii maha lõhkuda ja kahe nii erineva hoone vahele kõrghaljastusest hekk tekitada,” mõtiskleb Peeter Põlluveer. “Aga kust see raha võtta?”

Raha saamiseks on pidanud Peeter Põlluveer läbirääkimisi pankade ja soomlastest välisinvestoritega. Tulutult. Ka ei ole Harku vald huvitatud veel ühe mõisahoone kallist remondist – alles sai renoveeritud Vääna mõis.

Nüüd on Peeter Põlluveeril seljas aga veel üks mure: muinsuskaitse amet andis sellel kolmapäeval Muraste mõisa kohta tehtud määruse sundtäitmisse. Ja need sundkorras sisse nõutavad rahad pole mitte väikesed. Aga muinsukaitse amet on järeleandmatu: Muraste mõis peab korda saama. Määruse sundtäitmist võib kohaldada kas või igas kvartalis, see pole ühekordne trahv.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.