Saada vihje
Miks Sa seda tegid, Marina? (0)

Septembri alguses möödus kolm kuud päevast, kui esitasin avalduse sotsiaaldemokraatlikku erakonda astumiseks. Ma ei kahetse seda sammu. Vastupidi – kolme kuu jooksul olen kohtunud sadade inimestega ja saanud kinnitust, et tegin õigesti. Seda ütlevad mulle inimesed. Muidugi mitte kõik. On ka neid, kelle silmis muutusin üleöö lugupeetud diplomaadist valelikuks poliitikuks, kes himustab maksumaksja rahale ligi pääseda. Nad küsivad otse – miks sa seda tegid, Marina?

Niisiis – miks ma läksin poliitikasse? Me kõik teame, et lihtne on teha seda, millega oled harjunud, töötada koos inimestega, kellega oled harjunud, olla oma mugavustsoonis ja aeg-ajalt poliitikuid kritiseerida. Palju keerulisem on astuda oma mugavustsoonist välja ja püüda poliitikuna Eesti riigi ja rahva elu ja tulevikku kujundada.

Ma ei astunud poliitikasse surve tõttu või haletsusest või viisakusest. See oleks olnud alandav ja vale. Tegin oma otsuse, sest tunnen, et aeg on küps, sest arvan, et mul on mida Eesti poliitikasse tuua, sest minu arvates on nii õige. Ausam ja julgem on öelda otse, et siin ma seisan ja tahan Eesti elu läbi erakonnademokraatia edendada, sest mul on oma arusaam, mida Eesti vajab. Ja läbi mõttekaasluse saavad mõtted lõpuks ka tegudeks, mis ongi demokraatia olemus.

Hoolimine pole harjutus

Need teemad, millest rääkisin presidendivalimiste ajal – julgeolek ja kindlustunne, üksteise ärakuulamine ja üksteisest lugupidamine, hoolimine ja abistamine – on teemad, mis on olnud ja jäävad mulle väga oluliseks. Täna räägivad kõik erakonnad hoolimisest. Ja see on hea. Mitte ühelgi inimesel ega erakonnal ei tohi olla monopoli ideedele, väärtustele või põhimõtetele. Ma usun sellesse, et häid mõtteid tuleb toetada ja aidata ellu viia. Ja ei ole vahet, kas nad tulevad erkonnalt, üksikisikult või liikumiselt.

Oleme palju saavutanud – nii rahvusvaheliselt kui kodus. Oleme õigustatult uhked oma riigi ja inimeste edusammude üle. Tähistame võimsalt Eesti 100. aastapäeva ja teeme julgeid tulevikuplaane. Nii see peabki olema. Ja samas teame, et mitte kõigil meist ei lähe täna hästi. Teame, et meie seas on neid, kelle hääl on liiga nõrk, et seda kuuldaks. On neid, kes vajavad märkamist, tähelepanu ja hoolt. Hoolimine ei tohi jääda pelgalt teoreetiliseks harjutuseks, vaid saama asjaks, millega me kõik riigi ja rahvana peame tegelema. Võrdsus on oluline, aga mitte tingimata selles mõttes, et kõik saavad võrdselt, vaid selles mõttes, et Eestis valitseks võimaluste võrdsus.

Ma usun sellesse, et igal inimesel on õigus olla vaba ja väärikas, avaldada oma arvamust ja olla ära kuulatud, ilma et teda selle eest naeruvääristatakse.

Ma usun sellesse, et igal inimesel on õigus olla vaba ja väärikas, avaldada oma arvamust ja olla ära kuulatud, ilma et teda selle eest naeruvääristatakse või sildistatakse. Eesti rahva mõõdupuuks ei saa olla „tõupuhtus“, jäägu see eesti hagijate aretajate mureks. Ühegi inimese suurimaks veaks ei saa olla tema rahvus või nahavärv. Eesti riik ja rahvas, keel ja kultuur jäävad püsima, kui neid hoiavad elus kõik inimesed, kes elavad Eestis – nii noored kui vanad, nii eestlased kui venelased, nii valged kui tumedanahalised, nii usklikud kui ateistid, nii heterod kui samasoolised. Meid on liiga vähe, et üksteist alandada, solvata või ignoreerida.

Astuge ideedega esile!

Ma olen väga uhke kahe pisipoisi vanaema. Ma tahan, et neist ja kõigist Eesti lastest kasvaksid ausad, julged, töökad ja väärikad inimesed. Ma tahan, et nende elu oleks parem kui meil. Ma tahan, et nad kasvataksid oma lapsi ja lapselapsi Eestimaal. Ma tahan, et pärandaksime oma lastele ja lastelastele parema, sallivama, ühtehoidvama, õnnelikuma ning rikkama riigi.

Need on põhimõtted, mille eest sotsid seisavad kaljukindlalt. Ning just seepärast ma astusingi poliitikasse sotside ridades.

Samuti loodan, et oma sammuga julgustan ka teisi esile tulema, kellel on ideid ja mõtteid. Eriti neid, kelle hääl muidu vaiksemalt kõlab, kelle taga pole suurt raha või muud mõjuvõimu. Ja eelkõige naisi, kes julgevad astuda vastu stereotüüpidele, solvamistele, tõrjumisele. Aga ka kõiki teisi – noori, ettevõtjaid, spetsialiste, ametnikke, õpetajaid, olenemata rahvusest ja emakeelest.

Eesti riik väärib, et teda juhiksid ja suunaksid parimatest parimad. Aga selleks tuleb parimatest parimad üles leida ja julgustada ning toetada neid. Ning ei ole mõtet valetada ega ilustada – poliitika võib olla julm, poliitika võib olla ebaõiglane ja halastamatu ning poliitikute maine tänases Eestis on päris kehv. Selleks, et seda muuta, tuleb tulla poliitikaväljakule ja mitte jääda kommentaatoriks või pealtvaatajaks.

Mina tegin seda, tee ka Sina!

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.