Saada vihje
Marina Kaljurand: mulle ei meeldi sihilik valetamine (0)
Ehkki Marina Kaljurand ei ole kunagi kuulunud ühtegi erakonda, viagra 60mg on ta praegu populaarseim presidendikandidaat. Intervjuus Harju Elule räägib ta sulgpallist, generic tööst välisministeeriumis ning mõistagi valimiskarussellist.

Teie elus oli pöördeline aeg 1991. aastal. Kõigepealt tulite Eesti naisüksikmängu meistriks sulgpallis.

Jah, herbal nii see oli.

Kust on pärit huvi sulgpalli vastu?

Tegelikult see on juba kooliajast pärit. Ma käisin Tallinna 7. keskkoolis, seal olid sulgpallitrennid ja treener Koit Muru. Ta käis läbi kõik klassid ja kutsus lapsi sulgpalli mängima. Meie klassist läks alguses paarkümmend last.
Pidama jäid mõned. 1970ndate lõpus oli Tallinna 7. keskkool sulgpallikool. Seal oli väga-väga palju sulgpallureid – minuvanuste seas, vanemate seas, nooremate seas.

Kas abikaasa Kalle, tütar Kaisa ja poeg Kristjan mängivad ka sulgpalli?

Praegu aktiivselt ja väga heal tasemel mängib poeg Kristjan, kes on Eesti meister meespaarismängus, ja ma julgen väita, et üks Eesti parimaid paarismängijaid. Kristjan on koos oma abikaasa Lauraga Eesti number kaks segapaarismängus. Tütar Kaisa mängib ka sulgpalli. Kalle võistlustel enam ei käi, aga käib trennis ja mängib sulgpalli edasi.

Samal, 1991. aastal kutsus Lennart Meri Teid tööle Eesti välisministeeriumisse. Millega ta oma ettepanekut põhjendas, kui ruttu ta Teilt jah-sõna kätte sai?

Tegelikult minuga ei rääkinud mitte Lennart Meri, vaid minu paralleelklassivend Riho Laanemäe. Aga jah, tõepoolest, Lennart Meri moodustas meeskonda ja tal oli sinna meeskonda vaja inimest, kes valdab vene keelt. Minu ülesandeks oli tõlkida Lennart Merile – välisministrile – venekeelset kirjandust: ajalehti, artikleid ja kui vaja, siis ka kirjavahetust. Mind võeti tööle tõlk-analüütikuna pressiinfo osakonda.
Te olete olnud suursaadik Iisraelis, Venemaal, Kasahstanis, Kanadas, Ameerika Ühendriikides ja Mehhikos.

Kuivõrd kerge või raske on diplomaadi tööd ühendada perekonnaeluga?

See on keeruline, sest paratamatult kaasneb diplomaadi tööga reisimine. Iga kolme-nelja aasta tagant me lahutame end kas mingisugusest riigist või koolist või sõpradest ja läheme uude keskkonda. Me tahame, et meie lapsed õpiksid väga hästi; me tahame, et abikaasa oleks rahul, aga see tähendab, et diplomaatide abikaasad ja pered mõnes mõttes ohverdavad oma elu, ohverdavad oma karjääri, et keegi saaks teha diplomaadi tööd.
Iga pere peab ise leidma oma mudeli, oma lahenduse, kuidas panna kokku diplomaadi karjäär ja pereelu. Samas täna on neid valdkondi, kus töö nõuab reisimist ja välismaal elamist, palju rohkem. See ei ole enam ainult diplomaatide pärusmaa.

Diplomaaditööd kroonis 14 kuud välisministri ametis. Mida peate oma suurimaks saavutuseks välisministrina?

Välisminister on üks Eesti poliitika elluviija koos peaministri, presidendi ja kõigi diplomaatidega. Meil on välisministeeriumis üle kuuesaja ametniku. Nendest pooled on diplomaadid. Nemad töötavad selle nimel, et Eesti riiklikud ja rahvuslikud huvid oleksid esindatud.
Kui ma vaatan viimast aastat, siis pean eduks seda, et Euroopa Liit püsib ühtsena, kuigi on räägitud sellest, et migratsioonikriis, Venemaa ja julgeolekuolukord Lähis-Idas võivad Euroopa Liidu lõhki ajada. Ma pean väga suureks saavutuseks, et Euroopa Liit täna räägib ühel häälel nii suhetes Venemaaga kui teiste riikidega. Oluline on Euroopa Liidu ja NATO hoidmine väärtusepõhiste organisatsioonidena.

Presidendivalimistega seoses lubas peaminister Taavi Rõivas korduvalt, et riigikogus toetab Reformierakond Siim Kallast, valijameeste kogus aga Teid. Siis teatas Rõivas aga, et ka valijameeste kogus toetatakse Kallast. Miks Rõivas Teid alt vedas, millega ta seda õigustas?

Ma ei tahaks sellel episoodil üldse enam peatuda. Sellest on väga palju räägitud, kes mismoodi sai aru, kas pettis, ei petnud. See ei oma täna enam mingisugust tähtsust. Eelmisel reedel (9. septembril – A.T.) tegin ma otsuse, et ma kandideerin ja palun valijameeste toetust, et nad seaksid mu üles valimiskogus. See on see, mille nimel ma praegu töötan.

Peaminister survestas Teid, et kui Te sellegipoolest valijameeste kogus kandideerite, jääte ilma välisministri ametist.

Siin ma õiendan ära, et tegelikult olin see mina, kes ütles esimesena peaministrile, et juhul, kui ma otsustan kandideerida valijameeste kogus, siis ma ei näe võimalust, et ma samal ajal töötan edasi välisministrina.
Peaminister mind selles osas ei survestanud. Ma võin öelda, et isegi vastupidi, peaminister on korduvalt palunud, et ma jätkaksin välisministrina, et ma võtaksin puhkuse; ka juhul, kui mind ei valita presidendiks, jätkaksin välisministrina.
Ma olen täiesti üheselt öelnud, et ei, ma ei saa seda teha, sest see läheb lihtsalt vastuollu minu põhimõtete ja arusaamadega. Kui ma kandideerin valimiskogus Reformierakonna kandidaadi vastu, siis ma ei saa samal ajal olla Reformierakonna poolt juhitava valitsuse välisminister. See on see põhjus, miks ma välisministri ametist tagasi astusin.

Välisministri portfelli olete Te nüüd loovutanud Jürgen Ligile. Kas Te ei karda, et uks välisministeeriumisse jääbki suletuks?

Mina seda portfelli kellelegi loovutada ei saa. Mina saan tagasi astuda. Kes saab olema järgmine välisminister, seda otsustab ikkagi peaminister presidendi heakskiitmisel. Mina tegin oma otsuse. Ma ei löönud ust enda taga kinni. Ma vaatasin üle kõik oma tööülesanded, kõik järgmiste nädalate kohtumised. Nendel kohtumistel on asendajad. See kõik on läbi mõeldud. See ei olnud hetkeemotsioon ega hetketuju. Ma rääkisin sellest peaministrile juba nädal tagasi, et ma kaalun sellist võimalust.
Ja ma väga loodan, et Jürgen Ligist saab hea välisminister, nii kolleegina minu välisteenistuses olevatele kolleegidele kui ka kolleegina teistele välisministritele ja ta jätkab sedasama välispoliitikat, mis Eesti Vabariigi välispoliitikaks on.
Kas uks on minu jaoks lõplikult sulgunud? Ma ei julge seda öelda. Lõppude lõpuks ma olen diplomaat, ja ma ei välista, et mingil kujul võiksin ma olla kasulik Eesti välisteenistusele ka diplomaadina. Välisministrina praegusel hetkel jah, see uks on sulgunud.

Viimane Emori gallup näitas, et Teie populaarsus rahva seas on tõusnud 40% peale. Kallasel on see vaid 18%, Repsil 8%, Nestoril 7%, Helmel 6% ja Jõksil 5%. Kuidas Te seda kommenteerite?

Muidugi on mul väga hea meel, et 40% inimesi näevad minus järgmist Eesti Vabariigi presidenti. See on kompliment, aga see on ka vastutus. See tähendab, et ma ei saa reeta neid inimesi, ma ei saa kuritarvitada nende inimeste usaldust. Mulle andis see enesekindlust, et reedel tehtud otsus (9. septembril – AT), kandideerida presidendiks, oli õige otsus.
Aga nagu Te ütlesite, see on gallup, see on rahvaküsitlus, see ei ole valijameeste seas läbiviidud küsitlus. Minu ülesanne ongi praegu veenda ka valijamehi, et ma olen Eestile parim president, leida valijameeste seas võimalikult laia toetust, et ennast üles seada ja pärast ka edukalt kandideerida.

Rahvas tõepoolest presidenti ei vali. Kaalukeeleks on kohalikud omavalitsused, mida Eestis on kokku 213. Kui mitme omavalitsuse esindajad on Teile oma toetust juba kinnitanud?

Mulle on toetust avaldanud kõikidesse riigikogus esindatud erakondadesse kuuluvaid valijamehi. On ka parteituid, on liitudesse kuuluvaid inimesi. See pilt on lai, aga ühtegi numbrit ma enne ei nimeta, kui esitan avalduse.

Valimistega seoses rünnatakse Teid igast küljest. Milline on olnud kõige alatum süüdistus, millega Teid on lüüa üritatud?

Mulle ei meeldi sihilik valetamine. Seda, kui tuntakse huvi minu mineviku vastu, tuntakse huvi minu vanemate vastu, tuntakse huvi minu abikaasa, minu laste vastu, ma saan sellest aru. Aga kui sellega kaasneb pahatahtlik valetamine, kui ma pean kuue kuu jooksul praktiliselt iga kuu ümber lükkama süüdistust, et kas ma olen sünnijärgne kodanik või ei ole, kuigi sellele on siseministeerium üheselt vastanud, tõend on välja antud ja seda on ka meedias näidatud. Ja ikka ma loen, et kas ta ikka on kodanik.
Kui keegi tahab minuga diskuteerida, siis diskuteerime sisuliste küsimuste üle, millisena ma näen presidendi ametit, mida ma teeks, millised on minu vaated, aga otsida põhjuseid, et kas ta on naine, ei ole naine; on venelane, ei ole venelane – need on minu jaoks pseudoprobleemid. Minu arvates need ei sobi 21. sajandi demokraatiasse.

Kas mõni süüdistus on Teid ka lihtsalt naerma ajanud?

Ma arvan, et ka need süüdistused, mis on kõige jõhkramalt kõlanud, aja möödudes vaatad sa nende peale teise pilguga ja võib-olla tõesti võtab muigama. Näiteks kirjutati ajakirjanduses, kuidas minu ema, kes sõja ajal oli 13-aastane, kirjutas alla küüditamisotsustele või kuidas tema sõitis sisse tankiga ENSVsse… Too hetk oli neid süüdistusi ebameeldiv lugeda. Nüüd tagantjärele, mõned kuud hiljem võib-olla tõesti mingi hetk ma isegi suudan nende üle naerda. Praegu veel ei suuda.

Kui Teid valitakse presidendiks, kas usute, et tuleb valitsuse vahetus?

See küsimus ei puuduta üldse ei presidenti ega presidendi valimist. See ei sõltu presidendist ja presidendil ei ole siin kaasa rääkida.

Mida hakkate tegema siis, kui Te presidendiks ei saa?

See on väga hea küsimus. Siis ma olen 25. septembril töötu ja ma pean hakkama mõtlema, kuhu ma tööle lähen ja mida ma edasi hakkan tegema. Ma jään teile praegu selle vastuse võlgu. Mul ei ole varianti B.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.