Maakonnas on haruldasi ja suurejoonelisi meremärke (0)
Merekultuur, navigatsioon ning sellega koos ka ohutus on Eestis sajanditevanune. MTÜ Eesti Tuletorni Selts aga pole veel kümmetki aastat vana. MTÜ sai alguse aastal 2007, kui selle asutasid tuletornide uurijad, hoidjad ning teised huvilised. Seltsi eesmärk on propageerida Eesti ja sealhulgas ka Harjumaa tähelepanuväärseid tuletorne.

Eestis töötab praegu 41 tuletorni. Selts tegeleb nii nende kui ka kasutusest maha võetud meremärkide säilitamisega. Korraldatakse ekskursioone, ekspeditsioone ja kogutakse dokumente, fotosid ja suulist pärimust.

Praegu juhib MTÜ-d Ego Riener, kellega Harju Elu vestles merekultuurist ja -sõidust mõni aeg pärast jüripäeva. Vestluse alguseks teeb Riener selgeks, mis on torni, paagi, poi ja sihtmärgi vahe. “Kunagi olid kõik tuletornid meremärgid. Aga nüüd on olemas täpsem jaotus vanuse, võimsuse ja kõrguse järgi. Neid liigitab IALA ehk Rahvusvaheline Meremärkide ja Tuletornide Administratsioonide Liit,” seletab Riener. Tuletorn ehk majakas on definitsiooni järgi laevasõidu ohutust tagav ja orienteerumist kergendav tornikujuline ehitis, mille tipus on tugev valgusallikas. Erialase kirjanduse kohaselt on tuletorn teistest eristuv rajatis rannikul või meres, mis omab piisava võimsusega valgusallikat ning on kavandatud navigatsioonimärgiks. “Paralleelselt on kasutusel sõna “tuletorn” ning ka “majakas”. Esimene on ikka eesti- ja suupärasem ning seda võiks ka eelistada,” lisab Riener.

Vaadata on palju

Kas ja kuidas aitab käimasolev merekultuuri aasta suurendada huvi navigatsioonirajatuste ja tornide vastu? “Ma loodan, et tuletornid jõuavad rahvani ja rahvas tornidesse. Et inimesed saavad aina rohkem teada, kui tähelepanuväärse ajaloo- ja kultuurimaastikuga meil tegemist on,” ütleb Ego Riener. Tornid võiksid rohkem olla avatud ning antud rendile kohalikule kogukonnale või külaseltsidele.

Vaadata on palju ja väga mitmekesist ehituspärandit. IALA on koostanud nimekirja maailma saja enim huvipakkuva ja silmapaistvama torni-arhitektuurimälestise kohta. Selles on Eestist tervelt kuus torni, millest pooled asuvad Harjumaal. Need on Suurupi alumine, Pakri ja Keri tuletorn. “Loomulikult ei puudu Hiiumaa Kõpu, mis on maailma üks vanimaid töötavaid torne. Esialgsel kujul valmis see aastal 1531 ja on ilmselt üle ilma vanuselt teine,” teab Riener. Väikese huumoriga võttes oleneb Kõpu koha määramine ajaskaalal sellest, kellele küsimus esitada. Hiidlaste kinnitusel on just nende mälestis maailma vanim töötav torn.

Alustame rännakut maakonna idaosast. Abiks aastal 2012 seltsi poolt ilmutatud “Eesti tuletorni pass”. See trükiti täpselt Eesti passi formaadis ning raamatukest on hea kas põue- või püksitaskusse mahutada. Tähelepanu keskmes on 28 kõige atraktiivsemat tuletorni. Mohni torn asub samanimelisel saarel ning ümmargune telliskivitorn valmis praegusel kujul aastal 1852. 19 aastat hiljem ehitati torn veel seitse meetrit kõrgemaks. “27-meetrise torni paks tellissein kipub päikesepoolsest küljest lagunema. Öösel kivid jahtuvad ning päeval paisuvad. Kunagi ENSV ajal oli seinte ümber ka betoonkiht ning siis ei saanud kivid üldse hingata,” teab Riener.

Keri on omapärane ja ohus

1930ndate lõpus püstitati Juminda poolsaare otsa betoontorn. Aga ümbritsev mets kasvas aastatega kõrgemaks ning kümme aastat tagasi sai torn kaheksa meetrit kõrge metallist ülaosa.

“Keri on minu lemmiktorn. Huvitav ja majesteetlik. Ning saarele pääsemine on paras palverännak,” kirjeldab Riener. Kahjuks on Keri kehvas seisus. Kakskümmend aastat tagasi varises 1800. aastal valminud kivist aluse Soome-poolne osa. Sellele tõmmati küll vitsad peale, kuid torn vajab kiiret abi ja remonti. Muide, aastatel 1909-1912 töötas Keri torn kohalikul maagaasil. Siis katkestas maavärin gaasi juurdevoolu. Mandril Ihasalus asuv torn valmis 1930ndatel aastatel, kuid praegu see ei tööta.

Viimsis asuvad kaks torni ehk ülemine ja alumine. Ülemine ehk rahvakeeles Lubja torn on 59 meetriga üle merepinna kõrgeim punkt Viimsi vallas. Ehitati aastal 1939 raudbetoonist ja töid juhatas insener Armas Luige. “Alumine on metallsõrestiktorn ja seisab lihatsehhi taga,” teab Riener. Tallinna madala torn asub ka Harjumaal. “See ehitati keset merd. Töötas kuni 1990ndate keskpaigani tuumakütusel. Vahemadala torn asub ka Harjus,” lisab Riener.

Tema sõnul mängib juurdepääs väga suurt rolli, sest ilm võib keset merd minutitega muutuda. Paat või laev ei saanud omal ajal näiteks Tallinna madala torni juures maabuda ja meeskond jäi pikemaks ajaks siseruumidesse elama.

“Tähtsad on ka Tallinna ülemine ja alumine torn, mis näitavad teed, kuidas Tallinna lahes saab ohutult liikuda,” selgitab Riener. Alumine asub KUMU taga ja valmis põhiosas aastal 1806. “Oli selline pika kasti moodi maja, mis ehitati tühjale kohale. Hiljem ehk aastal 1939 ehitati majale ka väike tornike,” ütleb mees.

Alumisse torni on plaanitud ka Eesti tuletornide muuseumi rajamist. Ülemine torn valmis Lasnamäel 1896. “Alumine torn oli alguses värvitud valge ja ülemine punaseks. Sellest ka tulnud ka vastavate tänavate nimed,” lisab Riener.

Tornid on ka Pranglil ning Naissaarel. Viimases seisab 1960 valminud 45-meetrine raudbetoonehitis, mis rajati sõjas alguses õhitud ajaloolise kivitorni asemele.

Kas tuletorne on vaja?

Suurupis on samuti tornide paar. Ülemine ehk panga peal asuv kivitorn on pärit 18. sajandi lõpust. Praegu kuuluvad torni juurde ka abihooned. “1998 paigutati tornile uus laternaruum ja uus võimas valgusti. 2003 krohviti torni seinad,” lisab Riener. Alumine torn asub ülemisest veidike Tallinna poole. On Eesti vanim puittuletorn ja valmis praegusel kujul aastal 1859. Mõlemad kompleksid on heas korras ning kuuluvad mälestistena kaitse alla.

Pakri on Eesti kõrgeim tuletorn kõrgusega jalamilt 52 meetrit. See valmis aastal 1889, sest vana, Peeter I ajast pärit torn oli jäänud juba liiga murenenud panga servale. Eelmisel aastal avati torn rahvale ning seda saab külastada ka tänavu. Huvitav on ka Harju-Madise kiriku torn. See on vähemalt Harjumaal ainus kirik, kus asub tornis meremärgi latern.

Kas tuletorne on edaspidi vaja? Olemas on ju GPS ja muud elektroonilised abivahendid, millega laevade koordinaate ja teekonda määrata. “Selle üle on arutatud. Targad mehed on vaielnud ja uurinud ning jõudnud arusaamale: tähtsus küll väheneb, kuid tornid ei kao,” teab Ego Riener. “Olemas on küll GPS, elektroonilised merekaardid ja muu vajalik. Aga meremehe suurim kindlus on ikkagi see, kui ta näeb saarel või mandril plinkivat tuletorni,” lõpetab mees.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.