Saada vihje
Lõunasöök pronksiööl (0)

“Et vihastada vagunisaatjat, otsustas reisija minna jala”. Sellist mõistulauset kuulsin marakratina emalt alatihti. Ikka siis, kui midagi tagurpidi tegin – kui mul kästi õue mängima minnes soojad riided selga panna, mina jätsin trotsiks aga hoopis õue minemata. Eesti Vabariigi peaministritel – aga ka presidentidel – on kenaks kombeks kutsuda ajalehtede ja teiste meediakanalite peatoimetajaid aeg-ajalt ühisele lõunasöögile. Et siis veidi vabamas vormis kui ametlikel pressikonverentsidel käsitleda päevapoliitikat, vestelda tulevikuvisioonidest, kõnelda ajakirjanduse probleemidest. Tingimuseks on, et keegi toimetajatest ei lindista ega otseselt hiljem ei tsiteeri peaministri või presidendi öeldut. Sest vabas formaadis vestlusel võib nii mõndagi öeldust mitut moodi tõlgendada.

Olen minagi ajakirjanikuna neil lõunasöökidel käinud – Ansipi, Rõivase ja Ratasega; istunud Kadriorus ühes lõunalauas Ilvese ja Kaljulaidiga. Ja vahetevahel taban end ikka mõttelt – milline on ja oli üks või teine riigijuht vabas formaadis, ilma teda kohustuslikult ümbritseva ametliku ediktita. Et Ansip oli kõige sirgjoonelisem, selles ei kahtle vist keegi – mida mõtles, seda ütles; mida ütles, seda tegi. Ega keegi ajakirjanikest sellises lõunalauas peale Ansipi suurt kõnelda saanudki – Ansip ise küsis ja ise vastas.

Kõigil ajakirjanikel oli selge – Eesti Vabariigi peaminister on just tema ning meil ei tule oma riigi ega tema peaministri pärast häbeneda. Sest eks valitsus oli ja on ikka peaministri nägu.
Taavi Rõivasega oli kõik natuke kahetisem. Ootamatult ta peaministriks tõusis ja sama ootamatult ta Stenbocki majast ka lahkus. Vahepeal ajakirjanikega lõunalauda jõudes oli ta oma eelkäijast märksa liberaalsem, lasi kõnelda lauakaaslastel ja ei andnud kunagi nii selgesõnalisi vastuseid kui eelkäija. Rõhutas ikka, et valitsus peab üht või teist küsimust veel arutama. Endise sotsiaalministrina tundis ta end kindlalt vaid sotsiaaltemaatikas.

Eks valitsus ole peaministri nägu

Jüri Ratas on avalikkuse huviorbiidis olnud aga märksa varem ajast, mil ta peatoimetajad lõunalauda kutsus. Tema esimene tõus poliitilisele kõrgorbiidile oli aastal 2005, mil noorest keskerakondlasest sai ootamatult Tallinna linnapea. Avalikkuses spekuleeriti küll üsna usinalt, et kes siis linna ikkagi valitseb, kas Savisaar – kel valimiste võitjana oli selleks ka täielik õigus, aga kes ometigi pealinna meeri austavast ametist loobus, valides Ansipi valitsuses majandusministri portfelli – või nooruke, vaid 27-aastane Jüri Ratas. Oli see siis nii või naa, valitses Ratas või Savisaar, midagi anomaalset pealinnas ei juhtunud, Keskerakonna võim linnamüüride vahel tsementeerus veelgi ja Ratas tõusis 2007. aastal juba meie parlamendi asespiikriks, loovutades meeri tooli taas Savisaarele. Asespiikrina jäi Ratas ajalukku pigem Savisaare tooli kõigutajana Keskerakonnas kui vasaraviibutajana seadusloomes.

Ja sellise mehega, Keskerakonna julge uuendajana, läksid ajakirjanikud ka tema pakutud lõunalauada kohtuma, kui ta meid 2016. aastal peaministrina esimest korda kutsus. Lühike resümee esimesest kohtmisest: pole nii sirgjooneline nagu Ansip, aga mitte ka nii laialivalguv nagu Rõivas; räägib ise, aga oskab kuulata ka teisi. Sõnaga – peaminister Rõivas-Ansip skaalalt seal kuskil vahepeal, piisavalt paindlik, aga oskab ajada oma joont, viia ellu valitsuse tahet. Ja ka valitsus oli peaministri nägu – ajas oma asja.

Läinud nädalal said peatoimetajad peaminsitri kantseleist taas kutse lõunale, sundimatule vestlusele. Ütleme nii, et mitu olulist kohtumist langes samale ajale. Ja ega ma eriti pingutanudki, et seda kvaliteetaega peaministri kasuks keerata.

Sest miks oleks pidanud?

Seniste kutsujatega lõunalauda istudes oli alati selge, kellega kõneled, olgu su vestluspartneriks siis president või peaminister. Kellega oleksin aga ühes lauas istunud nüüd? Lükka – tõmbaga? Ühes valitsuses annab, teises võtab; ühes tõstab aktsiise, teises langetab; 19. detsembrisl 2018 kirjutab alla teaduse rahastamise leppele, mais 2019 kinnitab, et lepingut siiski ei täideta. Selline valitsemine meenutab vägisi Tallinna linna 2006, mil seda juhtis noorpoliitik Ratas, ja keegi ei teadnud, kelle suuniste järgi Ratas veereb. Siis puudutas juhtimisstiil ainult ühte linna – tõsi küll, meie pealinna – ja see ei olnud ohuks Eesti riigile ega rahvale.

Peaministri otsustel ja käitumisel on aga märksa mastaapsemad tagajärjed. Mis mulje jätab peaminister, kes Brüsselis vannub igavest truudust Euroopa Liidule, kodus kiidab parteijuhina heaks lippude eemaldamise meie esinduskogu esindussaalist? Ja pidevalt vabandab oma siseministri väga paljusid inimesi solvavate väljaütlemiste pärast, olles varem ise andnud kaks kõige olulisemat portfelli – rahandus- ja siseministri oma – ballastina koalitsiooni võetud erakonnale? Kes peaks aga Euroopa rahvaste ühtsuse eest veel rohkem seisma kui mitte Ida-Euroopa väikerahvad? Seda just ajal, kui Trump lammutab Euroopa Liitu läänest ja Putin idast. Kindlasti kannab idast tulev lammutustöö ka ükskord vilja.

Kas usub Jüri Ratas, et kui peaks korduma pronksiöö ja hallid massid koos roheliste mehikestega tänavatel on, koondub suurem osa rahvast tema taha, et võõrväele vastu seista. Nii nagu me pronksiööl kogunesime üksmeelselt Ansipi taha. Mina seda ei usu. Aga see öö tuleb. Ja kus ja kellega sööb peaminister Jüri Ratas sellele järgneval päeval lõunat? Või ei tulegi enam järgmist päeva…
Meenutades aga seda väikest poissi, kes jättis õue minemata, kui tal kästi soojad riided selga vedada, siis kas ta kahetses, et tal jäi õue minemata? Ei vist! Nii sai tema ka oma väikese inimese tahet näidata.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.