30. augustil tuli Eesti rattaorienteerumises meeskond koosseisus Lauri Malsroos, Margus Hallik ja Tõnis Erm Poolas Bialystokis maailmameistriks. Orienteerujana sportlasekarjääri alustanud Saue elanik Lauri Malsroos juhib igapäevaselt Robinsoni tüüpi kopterit.

Harju Elu vestles värske maailmameistriga tema kodulinnas 10. septembril.

Kuidas on tiitlivõidust möödunud üksteist päeva läinud? Kas tunnustust ja kiitust on palju jagatud?

Tunne vahetult pärast tiitlivõitu oli tore ja suursugune. Oleme selle võistkonnaga sõitnud juba seitse aastat ja osalenud kümmekonnal tiitlivõistlusel. 2009. saime EM-il hõbeda ja mullu võistkondlikult pronksi. Nüüd Poolas tegid kõik head tulemused.
Mis puutub tunnustamisse, siis sõprade ja tuttavate poolt ei jäänud see kindlasti märkamatuks. EOK, orieteerumisliidu või kultuuriministeeriumi tänamised ja vastuvõtud tulevad aasta lõpus. Preemiate kohta praegu ei tea. Kultuurkapitalist olen saanud kahel poolaastal stipendiumit.

See on Sulle esimene rahvusvaheliste tiitlivõistluste kuldmedal?

Minu jaoks küll. Meeskonnakaaslane Tõnis Erm võitis mullu kaks individuaalset kulda.

Orienteerumist teab vast iga spordiga kursuis olev inimene. Jalgrattasõitu on ehk igaüks ka ise proovinud. Kuidas saavad aga ühel võistlusel need alad kokku?

Ega siin midagi keerulist polegi. Maastikurattaga sõidame mööda metsateid ja -radu. Lenkstangil ehk lenksul on küljes kaardihoidja, mis võimaldab kaarti 360 kraadi keerata ja lugeda. Kaart on paberil. Arvutit, nutitelefone või muid elektroonilisi abivahendeid praegu ei kasutata. Minul on tavaliselt kaasas ka kompass.

Kuidas läbitakse kontrollpunktid?

Nendes on väikesed elektroonilised jaamad, suurusega 10×5 sentimeetrit. Igal võistlejal on väike kiip ümber sõrme. Kiip tuleb torgata vastavasse avasse ja ongi läbimine tuvastatud.
Arendamisel on ka süsteem, et kontrollpunktides oleksid puutevabad jaamad, mis tuvastaks läbimise umbes ühe meetri kauguselt. Siis ei pea rattur punktides seisma.

Millised on rattaorienteerumise distantsid?

Tänapäeval on tiitlivõistlustel kavas kolm üksikala ja teatesõit. Üksikaladest on lühim sprint, mis kestab 20-25 minutit. Siis on n-ö keskmise pikkusega rada, mida varem nimetati ka lühirajaks. See kestab umbes tunni. Ja siis veel klassikaline pikk rada, mille läbimine võtab aega umbes kaks tundi. Radade pikkust ei ole paika pandud, sest kõik oleneb maastikust. Kinnitatud on vaid ligikaudsed ajad, kui palju radade läbimine võtab.

Kumb ala Teie sportlasellu varem jõudis, kas orienteerumine või rattasõit?

Ikka orienteerumine. Kuigi ma sõitsin ka lapsena palju rattaga ringi. Saue Tammedes tegin kuni juunoriea lõpuni orienteerumisjooksu. Ala vahetasin 20-aastaselt ning aastal 2007 oli juba esimene rattaorienteerumise tiitlivõistlus. Meeskonnakaaslased on jõudnud rattaorienteerumise juurde läbi suusaorienteerumise. Viimase ümber käisid kümnendi vahetusel isegi arutelud, et miks ei võiks suusaorienteerumine olla Sotši taliolümpia näidisala.
Lähiajal ilmselt ühtegi orienteerumisala olümpiale ei jõua. Põhjus on lihtne: distantsid pole teleülekandes just kõige paremini jälgitavad. Ning lihtsale vaatajale on asju võib-olla raske selgeks teha.

Igapäevaelus olete hoopis kopteripiloot ning sport on vaid harrastus.

Lõpetasin aastal 2010 Lennuakadeemia ning juhin Robinsoni-tüüpi koptereid. Neid samu lennumasinaid, mida Barack Obama visiidi ajal Tallinna kohal näha võis. Töökoht on Ämaris õhuväe lennubaasis. Olen tugev harrastussportlane. Õnneks aitab elukutse kaasa, sest sport on meil au sees. Ning kopterisõit täiendab orienteerumist. Mõlemas kasutame ju kaarte.