Saada vihje
Kunst, filosoofia, igatsus ja armastus – see on Jaapani aed (0)
Article title
Pererahvas aias

Aed leevendab koduigatsust. Aed annab rahu hingele ja puhkust ihule. Aed on hobi ja töö korraga. Aed – see on kunst, kultuur ja traditsioonid. Aed – see on terve elufilosoofia.

Samurai pojapoeg Yoshinori Tango ei sattunud Jaapanist Eestisse juhuslikult, ta tuli täiesti teadlikult, oma naise, heledapäise Inge kannul.

Sellest tulemisest on nüüd pea veerand sajandit. Loomulikult valdab tõsist jaapanlast vahel koduigatsus, igatsus mägede, igatsus kogu oma maa, rahva ja kultuuri järele.

“Nii me siia aia rajasimegi, mis meenutaks Jaapani aedu. Ja ühtlasi kogu Jaapanit,” kõneleb aia perenaine, Inge Laidvee-Tango.

Inge ja Yoshinori Tango tutvusid Jaapanis rohkem kui veerand sajandit tagasi, mil toidutehnoloogiat õppinud Inge Laidvee Jaapanis kokana töötas. Yoshinori Tango juhatas aga delikatesskaupu müüvat poeketti. Mis tõsist jaapani meest – ikkagi samurai pojapoega – heledapäises eestlannas võlus, see jääb ainult jaapani mehe enda teada. Igal juhul aasta pärast augustis peavad nad oma hõbepulmi.

“Abiellusime Jaapani kombe kohaselt,” meenutab Inge Jaapani pulmatseremooniat. Ja kuigi kombed, kultuur, keel ja palju muudki on tõusva päikese maal Maarjamaa omadest täiesti erinevad, Ingele Jaapanis meeldis. Meeldis nii väga, et peale abiellumist ja ühise kooselu alustamist liikusid mõtted juba Jaapanis oma aia rajamisele, aga…

Maavärin muutis elu

Kobe maavärin, läbi ajaloo üks suurimaid maavärinaid Jaapanis, kus hukkus ligi 7000 inimest, tõi noorpaari Eestisse.

“See kogemus Kobes oli nii laastav, nii kole, et mõtlesin – tagasi koju, ei päevagi enam Jaapanis,” kõneleb Inge Laidvee-Tango. Eestis asuti elama esmalt Lasnamäe korterisse, siis hiljem Sakku, siis Piritale. Ja ikka kanti kaasas endaga kas või killukest Jaapanist: Lasnamäel elades avati linnas Jaapani restoran, esimene omataoline Tallinnas, aga…

“Et oleks võimalikult jaapanipärane, tellisime kõik Jaapanist, isegi salvrätikud, toitudest rääkimata. Yoshinori soovil tahtsime olla võimalikult jaapanipärased,” meenutab endine restoraniomanik. Aga see läks kalliks. Restoran suleti.

Sakus aidati kohalikul omavalitsusel Jaapaniga sõprussidemeid luua. Ja need töötavad siiamaani, enne laulupidugi külastas Sakut Jaapani delegatsioon, kellega ka president kohtus.

Et ka Harjumaa väikelinnas ei tundnud jaapani-eesti pere end päris koduselt, siis koliti pealinna, Piritale. “Seal hakkasin ma esimest korda taas mõtlema jaapani aiale, tundsin, et kuigi külastame iga paari aasta tagant Yoshinori kodumaad, Jaapanit, käime seal kõige erinevamates paikades, vaevab meest ikka vahel koduigatsus,” meenutab Inge.

Nii hakatigi Piritale rajama koduaeda. Seati paika esimesed kivid, hakati kujundama bonsaisid. Peagi sai aga selgeks – Pirita aed jääb väikeseks. Ja nii otsustas Tangode pere kolida Viimsisse, Randvere külla. Osteti maja ja … Alustati kõike jälle otsast. Aiaga.

Aed – see on filosoofia

Mille poolest erineb klassikaline eesti aed jaapani aiast? Inge Laidvee-Tango on selle üle palju mõelnud. “Eks mõlemaid tehakse hingega,“ arvab naine. Arvesse tuleb võtta paikkonna loodust, päikese suunda ja veel tuhandet ja ühte muud asja. Aiakujunduses on jaapani aedades suur tähtsus kivil ja veel. Igal kivil, taimel või veesilmal on oma tähendus. “Jaapani aias on rohkem filosoofiat, seoseid mineviku oleviku ja tulevikuga,” võtab Yoshinori Tango oma abikaasa mõtted ühte lausesse kokku. Kui keha on väsinud, kui hing on väsinud, siis istudes ja vaadates – see on nagu meditatsioon. Nii hing kui keha puhkavad.

Tangode aias Randveres on suur ala kaetud peene killustikuga, meie mõistes kõige tavalisema paekilluga. “See on nagu jaapani kuiv aed, kiviklibu sümboliseerib veekogu, vett ja puhtust,” kõneleb härra Tango. Ja meenutab Jaapani hümni, mille sõnadki ütlevad: see maa kestku musttuhat aastat, kuni kivikildudest saavad kaljurahnud ja neid katma saab samblane vaip. Hümni järgi on rajatud ka Tangode aed: killustikuplatsi keskel, aia keskosas on suur rändrahn, mille ümber on siis teisi, väiksemaid kive. “See kõrgeim kivi on nagu Fujiyama mägi,” kõneleb aia peremees jaapani keeles. Nii et perenaine Ingegi otsib jaapanit eesti keelde tõlkides sõnu.

“Minu siirad vabandused, et ma Eestimaal eestlasena sõnu otsin. Aga meie kodune keel on jaapani keel,“ ütleb naine. Ja nii on mõtleminegi jaapani keeles. Ka aias.

Suure kivi läheduses on kolm väiksemat, püstist kivi. Need on Yokohama mäed. Vana känd, mis oma võimsaid juuri iga suunas voolata laseb, on nagu kosk, millest saavad alguse jõed. Ümmargune valgest klibust killustikuring – kus ka teist värvi killustikku sees ja pisikene veesilm vesiroosidega – võtab kogu jaapani aiakunsti kokku. See on ka peremees Yoshinori Tango meelispaik, mida ta külalistele meelsasti tutvustb. Tulgu need või Jaapanist.

“Võtame siin alatihti külalisi vastu. Yoshinori (77 aastat – toim) on vanim jaapanlane Eestis. Ja siin kõige kauem elanud. Ka tõenäoliselt ainuke, kellel nii suur jaapani aed on,” kiidab Inge oma kaasat. Mõte aga jaapani aed rajada tuli just temalt – et abikaasa ei igatseks kodumaa järgi, et tal siin Eestis killukegi Jaapanit oleks.

Bonsaid – nagu ühised lapsed

Randvere külla, rohkem kui 1000 ruutmeetrile on jaapani aed rajatud kolme aastaga. Ja kõik pererahva oma kätetööga. Ainult killustikku käidi abis laiali lükkamas. Aga on seletamatagi selge, et bonsaid, need jaapani aia kohustuslikud taimed, nii pilkupüüdvaks mõne aastaga ei kasva.

“Bonsaid on nagu meie ühised lapsed,” selgitab perenaine. “Panime nad kasvama juba Pirital, siia tõime aga kaasa. Nii et enamike bonsaide vanus on 10–12 aastat.”

Jaapani aiakunstis võib iga puu, iga kasvava taime bonsaiks kujundada. Yoshinori aga kinnitab, et levinumad on Jaapanis bonsaiks saanud männid. Nende aias on aga põnevad ka kuused, millel osad oksad okastest ja koorest paljaks kooritud – ka looduses on mõni kuusk ju okkad langetanud, selgitab peremees – , siis veel männid, pihlakad, vahtrad, pookpuud… Ja isegi meil niitudel puhmana kasvavad rohtsed maranad on bonsaideks saanud.

“Bonsaide kasvatamine on terve teadus, see on kunst,” räägib Yoshinori. Algab aga kõik lihtsalt: taimehakatis kaevatakse maa seest välja ja pannakse ta juurte vahele kämblasuurne kivi, edasi pannakse muld ümber juurte ja mulla kooshoidmiseks toestatakse kõik plastikribaga. Ja alles siis, kui juured on kombekalt kivi ümber kaardunud, istutatakse taim mulda.

“Nii nagu muudes kultuurides pärandatakse ehteid või kunstiteoseid, pärandatakse jaapani peredes bonsaisid,” räägib Yoshinori. Eheda, Jaapanist toodud seemnest istutatuna kasvab Randveres hõlmikpuu. Ja jaapanipärast taimestikku meenutab veel sihvakas sahhalini kirss.

Jaapani külalised, kes nende kodu väisavad, ei väsi kunagi aeda imetlemast. Eriti aga seda, et kaks inimest, kel puudub eriharidus, kellest ühel on aga koduigatsus ja teisel soov seda leevendada, on suutnud kolme aastaga rajada sellise aia. Nagu väikese Jaapani Randvere külla. Ainukese vahega, et Jaapanis, kus rahvast palju ja maad vähe, on aiad pisikesed, heal juhul ja rikkamal inimesel ehk mõnisada ruutmeetrit. Siin on seda aeda aga…

“Külla tulnud jaapanlaste meelest olen ma siin väga rikas mees,” naerab Yoshinori. Ja tõsineb siis: Eesti ja Jaapan või Jaapan ja Eesti – need on kaks nii erinevat, nii kultuuririkast maad, et elada kahes kultuuris – see on elada nagu kaks elu. Ja olla veerand sajandit abielus inimesega teisest kultuurist – see on nii rikastav, nagu elaksid mitut abielu.”

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.