Saada vihje
Kummi Tarzanist Perekond Kartulini (0)
Esmaspäeva õhtupoolik Kostivere kultuurimõisas. Kuus juntsut kuulavad Kersti Laanejõe juhiseid. Käimas on Kostivere lasteteatri etenduse Perekond Kartul proov, mis on osa suuremast köögiviljade elu tutvustavast näidendite sarjast.

Laanejõe käe all õpetatakse näitlema Karl Sebastian Idavain (8), Marten Malva (7), Annabel Truuveer (10), Mia Maria Süve (10), Anni Egeli Kivikangur (11) ja Anni Laanejõe (11). Mõlemad Annid on etenduse peaosatäitjad – Piip ja Tuut – ning kannavad punaseid kummiga klounininasid.

Tegelikult peaks osatäitjaid proovis olema rohkemgi, sest tegelasteks on Piip, Tuut ja kuus kartulit. “Meil on üks laps praegu haige ja üks laps on Egiptuses. Eks ta lennukiga läks. Meil on laupäeval etendus ja ma väga loodan, et ta selleks ajaks jõuab tagasi,” selgitab Laanejõe kahe kartuli puudumist.

Näitejuhil on abiks raamat “Piip ja Tuut puhuvad juttu teatris ja köögis”, mille avaldasid eelmisel aastal vabakutselised näitlejad Haide Männamäe ja Toomas Tross.

Kartul nagu Lumivalgeke

“Ma pean olema naljakas ja esinema klounina,” teab Anni Egeli Kivikangur oma Piip rolli kohta. Sõnad õppis tragi tüdruk kodus ära poole tunniga. “Mina teen niimoodi, et ma hästi palju loen seda, ja kui me teeme näiteringis ka veel loeme, siis mulle jäävad sõnad pähe.”

Tuut ehk Anni Laanejõe näidendi sõnu päris selgeks saanud ei ole. “Ma ikka veel õpin. Sõnad ei ole täiesti peas. Ei tohi õppida valesti pähe, peab kohe õigesti õppima. See klouni osa on ikka väga raske,” arvab ta.

“Noh, teeme selle alguse,” ütleb Kersti Laanejõe kelmikalt ja paneb maki mürtsuma. Lapsed hakkavad lindistatud klaverimuusika järgi hüppama ja kargama. “Tere tulemast köögiviljateatrisse!” hüüab Piip.
Siis teatatakse, et kartuli teekond algas Lõuna-Ameerikast. Peagi on kartul Portugalis, edasi Hispaanias. Makist kõlavad Hispaania rütmid, mille peale lapsed usinalt hispaania tantsu löövad.

“Hispaaniast jõudis ta Itaaliasse, Itaaliast Prantsusmaale. Oui, oui, oui, och la-laa!” hüüab Tuut. Nüüd kõlab tuntud šansoon Pariisi taeva all, prantsuse keeles muidugi. “Seal isegi mõned kuningad tahtsid teda natuke näpsata,” jätkab Tuut kartulijuttu.

Kersti Laanejõe köögiviljade elu tutvustava raamatuga. 

“Siis jõudis ta Saksamaale, kus ta sobis igasuguseks mõnusaks toiduks,” hüüab Tuut. “Mull-mull-mull-mull-mull,” teevad lapsed. Edasi jõuab kartul Poola, Leedu ja Läti kaudu Eestisse. Laste suud imiteerivad hobuse traavi.

Eestisse jõudes kartul mõistagi puhkab, sest teekond on olnud pikk. “Ning ühel päeval, me ei tea, kaua ta seal magas, ärkas kartul üles nagu Lumivalguke,” hüüab Tuut.

Lasteteatri proov kestab pärastlõunal poole kolmest kella neljani. Proovi järel rabatakse joped, seljakotid ning igaüks sööstab ukse poole. “Lastel on sada ringi. Ja siis ühest kohast teise nad niimoodi järjest põrutavad,” ütleb Kersti Laanejõe.

Algus Kummi Tarzaniga

Algklasside õpetajaks õppinud Laanejõe töötas veerand sajandi eest Kostivere raamatukogus. “Kuidas seda last ikkagi raamatu juurde meelitada, kuidas ta raamatukokku saada, et tal oleks tore ja huvitav? Erinevaid asju tegime seal koos, kuni ühel päeval mõtlesime, et teeks ühe etenduse,” meenutab naine.
“Kõige esimene etendus oli „Kummi Tarzan“. Siis see Ole Lund Kirkegaardi raamat oli värskelt ilmunud. See ei olnudki näidendina kirjutatud. Me kirjutasime ta natukene ümber,” räägib Kersti. Raamatu põhjal valmis 20 minuti pikkune näidend 7-8 lapsele.

„Kummi Tarzanit“ mängiti Kostivere koolis, lasteaias ja isegi festivalil. “Tookord oli festival Kanuti aia noortemajas. Seal olid algklasside teatrid, lasteetendused. See oli väga vahva,” ütleb Laanejõe.

“Sealt see läks liikvele. Praegu käivad lasteteatris juba Kummi Tarzani rühma laste lapsed,” muheleb näitejuht. Kokku on lasteteatrist läbi käinud 130 last, näidendeid on lavastatud ligemale 40.

Koos käiakse kord või kaks nädalas. Jõelähtme vald lubab lasteteatril Kostivere mõisa ruume tasuta kasutada ning maksab kinni sõidud festivalidele. “Lapsed ise on hästi andekad. Ja jumal tänatud, et neil on olemas see loovus, mida veel ei suruta kuhugi raamidesse,” arvab Laanejõe.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.