Saada vihje
Kuidas taanlased Harjumaad ristisid (0)
“Läänemere piirkond on maailma mastaabis suht igav kant, <a href=and sest siin pole olnud väga suurt kaubavahetust. Seepärast ei tule siit ka midagi eriti uut kartograafia vallas välja, look ” ütles seitse kaardiraamatut koostanud Tõnu Raid.” width=”201″ height=”300″ /> “Läänemere piirkond on maailma mastaabis suht igav kant, sest siin pole olnud väga suurt kaubavahetust. Seepärast ei tule siit ka midagi eriti uut kartograafia vallas välja,” ütles seitse kaardiraamatut koostanud Tõnu Raid. 
Kartograaf ning orieteerumisveteran Tõnu Raid ilmutas juulis raamatu “Harjumaa ristimine 1219-1220”. 329-leheküljeline teos annab ülevaate 15 ristimisretkest kogu Muinas-Harju maakonnas (sh tänasel Raplamaal). Arvukate kaartide järgi saab selgeks, et paljuski on vanad teed kulgenud samades kohtades juba 13. sajandil ja varemgi.

Tõnu Raid, meil ei ole veidi vähem kui 800 aastat tagasi toimunud taanlaste ristiretkedest kuigi palju materjali. Kas üle 300-leheküljeline raamat on siis suuresti fiktsioon või ikkagi dokumentaalteos?

Eks ta mingil määral ongi fiktsioon. Me ei saa kunagi teada nende Taanist leitud 27 ladinakeelse lehe järjekorda. Ajaloolane Paul Johansen leidis need Taanist arhiivist ja ta eeldas, et kogu nimekiri on pandud kirja retkede järjekorras. Aga kõigele vaatamata on Taani hindamisraamat kogu Põhja-Eesti (Harju- ja Virumaa) toonase ajal pädevaim allikas. Seal on kõik tolleaegsed külad kirjas.
Teiselt poolt tuleb mõelda, et toonased inimesed ei elanud sugugi väga suletult. Nad liikusid külade ja ja kihelkondade vahel. Läti Henrik on oma kroonikaga tõestanud, et eestlaste ala liikumine käis Saaremaalt Vene piirini. Seega pidid olema ka ka korralikud teed, mida mööda said suured inimhulgad liikuda.

Seega keskendusite raamatus ennekõike teedele?

Lennart Meri püüdis tõestada, et eestlased on siinmaal elanud juba 5000 aastat. Seega olid nad ristimise ajaks samu radu tallanud peaaegu neli tuhat aastat. Mind hakkaski huvitama: millised Eesti osad omavahel läbi käisid. Olen kartograaf ja tegin mitu aastat tööd, et panna aastad 1219-1220 kaartidele. Lõpuks jäin tööga rahule ja kirjutasin raamatu. Tõestan, et Eesti ei olnud mingi metsik kant.
Paul Johansen kasutas enda töö kirjutamisel tsaariaegseid Vene verstakaarte aastast 1900. Ka mina võtsin aluseks verstakaardid. Ristimise käigud kandsin samale kaardile. Võtsin kõrvale ka 17. sajandi Rootsi riigi kaarte. Ja et teed ning külad läksid 200 ja veidi enama aastaga kokku, siis võis uskuda, et aastast 1219 kuni 17. sajandini olid muudatused veelgi väiksemad.

Kuidas ristimine taanlaste poolt välja nägi? Lähtepunkt oli ju Tallinnas.

Arheoloog Marika Mägi on kirjutanud raamatus “Räffala”, et muistne eestlaste linnus ei asunudki Toompeal, vaid hoopis Tõnismäel. Kas see nii oli, ma ei tea. Oluline on see, et taanlased ei tulnud Tallinna vallutama mitte niisama. Kuningas Waldemar II ei kutsunud üles: “Poisid, lähme!”. Juba aastal 1218 nõudis kuningas retke heakskiitu Rooma paavstilt ja Saksa keisrilt. Seega polnud Põhja-Eesti vallutamine mitte ühe päeva väljamõeldis, vaid kuninglik retk eestlaste allutamiseks. Tallinnas ehk toonases Lindanises maabus laevastik juunis 1219. Varsti alustati ristimisrtki, mis ulatusid tänase Rapla taha välja. Paul Johansen kirjutab, et ühes grupis võis olla 5-7 ristijat munka. Läti Henrik kirjutab, et sakslased ristisid Lõuna-Eestis külasid 1-2 munga või preestriga. Aga nii vähe vast ühes seltskonnas rahvast ei olnud. Kaasas oli kaitse- ja saatemeeskond. Raasiku juures räägitakse mingist mungalahingust ning seega oli ka kokkupõrkeid.

Kuidas külade ristimine välja nägi?

Küllap oli nii, et mõni kohalik allikas kuulutati pühaks ja sealt saadava veega kasteti külavanemad ja elanikud üle. Aga Henriku andmetel oli kohati ka nii, et taanlased olevat ristinud vaid külavanema, andsid talle veenõu edasi ja käskisid külarahvast ise edasi ristida.
Ristimine oli suur logistiline ettevõtmine. Kõigepealt leiti teejuhid, kes meeskonna mingi tasu eest mööda kokkulepitud marsruuti kohale viis. Näiteks Jõelähtme kandi ristiretk algas Tallinnast, kulges üle Iru mööda rannikut Parasmäe, Lagedi, Kostivere, Jõelähtme jne asulatesse. Külades oli 8-15 peret, mis teeb asula rahvaarvuks kuni 100-150 inimest. Ühe küla ristimine võis võtta aega 4-5 tunnist poole päevani. Uude kohta saadeti juba käskjalad ette, et seal külarahvas kokku aetaks.

Kui palju oli Harjus toona asulaid?

1220 ristiti ühe käiguga praegune Raplamaa, kus oli 90 küla. Koos praeguse maakonnaga oli toonasel Harjumaal vähemalt 270 küla. Aga on ka arvamus, et igale poole ristijad ei jõudnud või polnud neil kohaleminekuks aega. Külasid võis olla seega 300 või rohkemgi. Muinsuskaitseameti kodulehel on avaldatud umbes 140 Harju külakoha kirjeldused. Seega on vähemalt pooled neist kattuvad Taani hindamisraamatu nimestikuga. 5-6 küla on kas kadunud Tallinna piiridesse või siis sulandunud kokku suurema külaga.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.