Saada vihje
Kuidas minu vanaisa sai tuttavaks Konstantin Pätsiga (0)

1938. aastal ilmus Eesti iseseisvuspäeva künnisel Postimehes järgmine sõnum: „Täna kell 7 õhtul algab Põhiseaduse Elluwiimise Rahwarinde korraldusel „Wanemuise” kontsertsaalis suur kontsert-kõnekoosolek, kus esinewad kõnedega ja lühikeste sõnawõttudega kõikides Tartu linna walimisringkondades rahwarinde poolt Riigiwolikokku kandideeriwad isikud. Awasõnad ütleb end. Rahwuskogu esimees prof. J. Uluots, edasi kõnelewad Riigiwolikogu kandidaadid linnapea kindral Aleksander Tõnisson, wandeadwokaat Voldemar Siil jt.“

Koos tuntud poliitikutega kõnemehena üles astunud Voldemar Siil, minu vanaisa, tegutses lisaks oma advokaaditööle aktiivselt ka Eesti ühiskonnaelu edendamisel. Vabariigi käekäik oli talle igati südamelähedane – oli ta ju võidelnud Vabadussõjas ning püüdis riigi ülesehitamisele ja korralikule toimimisele igati kaasa aidata. Voldemar Siil oli üks neid koolipoisse, kes otse koolipingist ennastsalgavalt võitlusse sööstsid. Nagu Ain Kaalep on öelnud, võib seda pidada naiivseks idealismiks, aga needsamad naiivsed idealistid tegidki ju Eesti Vabariigi – kui poleks olnud niisuguseid mittepragmaatilisi poisse, siis poleks meil vabariiki ollagi. Nõnda nagu poleks vabariiki tulnud siis, kui poleks olnud selliseid sihikindlaid poliitikuid nagu Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik.

Tutvumine Pätsiga

Rakvere Poeglaste Gümnaasiumist, kus Voldemar Siil õppis, osales Vabadussõjas 87 õpilast. Neist langes kolm, mitmed said haavata ja neistki mõned surid. Voldemar Siili klassvendi sai hiljem laiemaltki tuntuks, näiteks arhitekt Alar Kotli, kelle loomingusse kuuluvad Tallinna laululava ja praegune presidendi ametiresidents Kadriorus, ning Eesti 20. sajandi 100 suurkujude hulka arvatud loodusteadlane Karl Orviku.

Voldemar Siil 1930. aastatel (arvatavast 1936) abikaasa ja poja Ilmariga. 

Enne Tartu ülikooli astumist töötas Voldemar Siil mitu aastat politseinikuna Tartumaal ja kuulus edaspidi ka Kaitseliidu Tartu maleva malevkonna juhatusse. Teda valiti korduvalt Tartu linnavolikogusse, ta oli Postimehe juhatuse liige ning osales samuti juhatuse liikmena korporatsiooni Franternicas Estica vilistlaskogu tegevuses. Tema ettevõtmisel muretseti korporatsioonile Aia (praegu Vanemuise) tänavale majagi. Nõukogude ajal töötas selles majas Tartu telestuudio.

Esticas sai Voldemar Siil tuttavaks Konstantin Pätsiga, kes oli sama korporatsiooni vilistlane. Noor tarmukas advokaat köitis Pätsi tähelepanu ning, nagu ma vanaisa juttudest mäletan, paluti teda ka mitmel puhul riigijuhile vajalikke õiguslikke küsimusi lahendama. 1938. aastal annetas tol ajal peaministri ja riigivanema ülesandeid täitnud riigipea, kelle ametinimetus oli siis riigihoidja, Voldemar Siilile riigikaitseliste teenete eest Kotkaristi kuldristi.

Rängad katsumused

Kui nõukogude võimu tulles hakati murelikult mõtlema sellele, mis elust edasi saab, kaalus Voldemar Siil koos oma perekonnaga Läände emigreerumist. Isegi lennuk olevat selleks juba valmis olnud, kuid president Päts arvanud siis rahulikult, et kodumaalt lahkumiseks pole sugugi vajadust. Nii jäänudki viimaks ära sõitmata, sest oli ju tõesti võimatu neid koledusi ja kannatusi, mis Eesti rahvast tegelikult ees ootasid, tollal ettekujutada. Ei saa sellepärast nüüd küll kedagi süüdistada, ka president Pätsi mitte. Ausammast väärib ta ikka.

Voldemar Siil Siberi vangilaagrist pääsemise järel 1959. aastal kohtumas oma poja Ilmari (keda ta polnud näinud 18 aastat) ja tema perekonnaga (poiss on loo autor). 

Aga jah, loobumisotsuse tagajärjed ei lasknud end paraku kuigi kaua oodata, sest 14. juunil 1941 saadeti Voldemar Siil koos oma perekonnaga kohe esimeste küüditatavate hulgas Siberi poole teele. Süüks arvati muuhulgas osalemine Kaitseliidus. See, et ta oli pidevalt osutanud tasuta õigusabi vaesematele inimestele, ei lugenud uue võimu silmis tuhkagi.

Edasised katsumused olid rängad. Perekond enam kokku ei saanud, Voldemari abikaasa Amata-Brigitte Siil suri Siberis nälga, hoides viimsed toidupalukesi oma lastele. Tema lapsed, vennakesed Ilmar ja Arvo, kellest viimane oli küüditamise ajal vaid nelja-aastane, jäid ellu, kuid pidid aastaid veetma Venemaa lastekodudes, unustades peaaegu eesti keelegi. Vaid tänu sugulaste ettevõtlikkusele läks korda nad üles leida ja kodumaale tuua. Ilmar Siil, minu isa, õppis EPAs maaparandajaks ning oli aastaid üks Harjumaa melioratsioonitööde juhte.

Voldemar Siil pidas samuti vastu, ehkki ülestõusu organiseerimise eest vangilaagris pikendati tema esialgu kümne aasta pikkust karistusaega veelgi. Eestisse tagasi pääses ta Sevurallagist ehk Sosva poliitiliste vangide laagrist alles 1959. aastal. Siis nägi ta esimest korda ka oma suureks kasvanud poegi ja kaheaastaseks saanud lapselast. See, et tal õnnestus Siberi põrgust elusana välja tulla, on muidugi suur ime, sest nii nagu Eesti advokatuuri tehtud uurimusest selgub, elas 33 vangistatud advokaadist küüditamise ja laagriõudused üle vaid neli. Voldemar Siil jõudis kodumaale neist viimasena. Teised hukati või hukkusid. Seda kõike ei saa küll kuidagi unustada.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.