Kose gümnaasiumis õppivad Jürgen Nurmik, Mimi Kruusing, Ester Ojasaar, Keili Siimumäe, Risto Merdenson, Karl Kivistik, Andi Nõmmela, Ken Metsis, Rebeka Ojasaar ja Rasmus Pae tegid Kõue viikingiaaretest humoorika ja hariva õpilasvideo.
Videoga võitsid nad Euroopa kultuuripärandiaasta 2018 Päranditegija konkursi. Konkursil osales kokku 43 tööd, neist 24 keskkoolide vanuseklassis.
Harju Elu tundis huvi, kuidas 10. ja 11. klassis õppivad Kose gümnaasiumi noored selle tulemuseni jõudsid.
Auhind motiveerib
Selgub, et tõukejõuks sai Kose gümnaasiumi ajaloo ja inglise keele õpetaja Moonika Olli jutt Päranditegija konkursist. “Ma vaatasin, et auhinnad tunduvad päris toredad, äkki see motiveerib õpilasi,” ütleb Moonika.
Õpetaja rääkis konkursist märtsis Risto Merdensoniga. “Tema teeb meil sellist kooli veebilehte nagu Oivaline Ajalugu. See sai alguse projektipäeva raames eelmise aasta kevadel,” kiidab õpetaja.
Nüüd astuti samm edasi. “Meil on Kose vallas Viikingite küla. Meil on hästi palju kohalikke aardeleide. Meil on nii palju näidata. Mõtlesime, et miks ei võiks seda ressurssi ära kasutada,” ütleb Risto, kes on video stsenaariumi autor.
Risto rääkis videoideest Karl Kivistikule. “Algul ma mõtlesin, et pole nagu aega ja ei viitsi ja ei taha, aga kui suurem seltskond oli juba koos, siis mõtlesin, et miks mitte, teeme ära,” meenutab Karl. “Koostasime tööplaani ja kava ja siis tegime juba filmivõtted.”
Tehnilise poole eest vastutas Mimi Kruusing. Tarvilikke teadmisi oli ta saanud kunstiakadeemias töötavalt isalt ja emalt. “Isa on graafilise disaini õpetaja, ta valdab Photoshop`i. Ema õpetab projektide raames videotöötlusprogramme,” räägib neiu.
Noored otsisid allikmaterjali viikingite kohta. “Ma aitasin osaliselt kirjutada stsenaariumi. Siis ma olin ka näitleja nendes videoklippides. Ma olin üks viikingitest, kes vehkis mõõgaga,” meenutab Jürgen Nurmik. Lisaks Viikingite külast saadud mõõgale kandis ta kiivrit ja nahast rüütlitarvikuid.
Omamoodi rolliga pidi leppima Rasmus Pae. “Mind kutsuti sõidutama neid inimesi, natuke autojuhiteenust pakkuma. Käigu pealt sattusid mulle mõned riided selga ja siis osutusin valgete hilpudega talupojaks, kes madina käigus hukka sai.”
Droon vedas alt
Kostüümid videos ülesastujatele, samuti loa Viikingite külas filmida ja drooniga filmida organiseeris Keili Siimumäe. “Viiele inimesele oli kogu varustus olemas.” Kahe naise ja kolme mehe kostüümid sai ta tänu tutvusele – Viikingite küla nimelt on Keili igapäevane töökoht.
Võtteid tehti ka Kõue kandis, kust viikingiaarded õigupoolest pärit on. Võteteks kasutati esialgu Keili onupoja drooni, millel tekkis töö käigus aga kaamera süsteemirike.
“Ma teadsin, et drooni saab rentida Tallinnast ja siis otsisin rendikohta. Käisime Ristoga kahekesi Tallinnas, tõime drooni ära. Filmisime ära oma asjad ja siis järgmine päev viisime tagasi,” räägib Andi Nõmmela, kes vajadusel täitis samuti autojuhi rolli.
Drooni rendihinnaks kujunes 80 eurot päev pluss 300 eurot tagatisraha. Noored loodavad siiralt, et Kose gümnaasium hüvitab neile selle ootamatult tekkinud kulu.
Drooniidee oli õigupoolest pärit Ken Metsiselt. “Siis otsisin Kõue aarete täpsed leiukohad välja. Sain Kõue mõisniku käest need asukohad. See kaart, mille ma sain, seal oli neli aardeleiukohta märgitud,” ütleb ta.
Üleeuroopalisele võistlusele
Video tarbeks kirjutas ingliskeelsed subtiitrid Rebeka Ojasaar. “Need valmisid kuue erineva sõnastiku, interneti tõlke ja sõprade abil. Aega kulus päris mitu tundi. Lõpuks, kui ma selle valmis sain, siis põhimõtteliselt tõlge oli õige, aga targemad inimesed panid sinna veel targemad sõnad asemele.” See tähendab, et subtiitrid vaatas üle õpetaja Moonika.
Ingliskeelsed subtiitrid lisas videole Ester Ojasaar. “Mul ei olnud suurt aega sinna Viikingite külla kaasa minna. Tegin selle töö kodus ära. Kuna olen eelnevalt kuni 30-minutisi saateid tõlkinud, siis see 3-minutine video oli hästi lihtne ja kiire. Mul kulus tund aega. Kui ma ei oleks vahepeal telefonis olnud, siis oleks see võib-olla ainult 15 minutit aega võtnud.”
Ester pani videole subtiitrid öösel kella kaheteistkümne ajal. “Noored teevad tavaliselt südaööl oma asju,” naerab ta. 24. aprillil saadeti video pärast mõningaid viperusi Päranditegija žüriile.
Subtiitrid on kahtlemata vajalikud, sest 7. mail tuli teade, et Kose noored on Päranditegija konkursi võitnud. Auhinnana kroonib reis Strasbourgi ning edasipääs üleeuroopalisele Heritage Makersi võistlusele.
Mida võiks tulevik veel tuua? “Uus projekt on juba olemas. Kuu aja pärast on näha,” jääb Risto salapäraseks. “Me pole formaadi pikkuse osas veel kokku leppinud, aga see tuleb tõenäoliselt teaduslikum, informatiivsem.”
Harju Elu küsimusele, kas keegi kümnest noorest soovib hakata elukutseliseks operaatoriks või režissööriks, vastavad Kose gümnasistid vaikimisega.
Aga elukutseliseks ajaloolaseks? Õpilased osutavad Ristole. “Seda on raske öelda. Hobi võib ta olla küll, aga kas päris töö…,” jätab noormees lause lõpetamata.
