Saada vihje
Kontrabassiõpilasest Estonia sopraniks (0)
Värskelt pälvis 24. Harjumaa teatripreemia Rahvusooper Estonia solist Kristel Pärtna. Harju Eluga vestles lauljatariga kevade kolmandal päeval nii muusikast, pillimängust, häältest kui loomulikult ooperist.

Milline on tunne pärast Harjumaa teatripreemia kättesaamist? Tunnustus anti Teile üle 16. märtsi õhtul.

Tunne ja olemine on väga head. Selline tunnustus teeb meele rõõmsaks. Igasugune tähelepanu tekitab juurde sädet, et teeks veel midagi uut ja toredat.

Kellele oleksite ise tänavuse maakonna teatripreemia andnud?

Ei olegi sellele mõelnud. Kes see küll võiks olla, seda ei oska pakkuda. Preemia polegi ju ainult lauljatele, vaid seda on saanud ka teised Rahvusooperi töötajad. Neid inimesi on väga palju, kes tunnustust väärivad.

Millistes etendustes Te praegu laulate? Lehe ilmumise päeval ehk 24. märtsil olete laval “Figaro pulmas”.

Viimane etendus on Mozarti “Figaro pulm”, mille etendusi tuli sellel nädalal kaks juurde. Siis on “Armujook”, “Traviata” ja “Rigoletto”. Sellel hooajal oli veel ka “Rinaldo”. “Carmenis” on minul Mercedese roll. Järgmisel aastal on Rahvusooperis Estonia Eesti hooaeg ning kavas on uus ooper, Rasmur Puuri “Pilvede värvid”. Esietendus on tänavu septembris.

Kas Richard Wagnerit lavastatakse Eestis vähe või vastupidi palju? Praegu on Rahvusooperi kavas “Lendav hollandlane” ja “Tannhäuser”.

Tundub, et viimasel ajal on Wagnerit palju. Aga mis puutub meie maja lauljatesse, siis ehk sobiks mõni teine helilooja paremini. Wagnerit ei saa juhuslikult teiste asjade vahele teha. Maailmas ongi olemas eraldi selle helilooja lauljad. Üldiselt ei saa niimoodi, et ühel päeval teed natuke Mozarti, teisel Verdit ja kolmandal Wagnerit. Pigem tulekski seda suunda hoida. Kuigi ise olen ka “Parizifalis” lilleneiut laulnud.
Loomulikult on piiriks ka osa Wagneri ooperite pikkus, mis on isegi 4-5 tundi. Mullu suvel olin Saksamaal Bayreuthis Wagneri stipendiaat. Seal mängiti pikka ooperit ühe tunniajase vaheajaga. Ja õhtu oli mõnikord kuuetunnine.

Hääleliigilt olete koloratuursopran. Kas Teie häälel on võimalik laulda ka näiteks mezzosoprani või koguni aldi rolle?

Aldipartiisid ei ole minul kuidagi võimalik laulda. Minul ei ole nii madalaid noote. Mezzopartiisid ma ka ei laulaks, kuigi see on vast võimalik. Kõige mõistlikum on jääda ikkagi oma hääleliigi piiridesse. Mõningaid mööndusi võib teha. Aga juba hääle kestvuse jaoks ei ole see mõistlik. Et saada mezzo registrit, pean mina enda madalat registrit nii palju pingutama, et see kurnab häält. Ja see ei kõla hästi. On olemas küll mõned vahehääled ehk kõrged mezzosopranid või madalad sopranid.

Kui kaua võib Teie hääleliigis tipptasemel laval olla?

Maailmas on näiteid, kus naised veel 70-aastasena ja vanemanagi veel laulavad. Kohe tuleb meelde Edita Gruberova Slovakkiast. Aga ma arvan, et see on pigem erand.
Meestest meenuvad nii vanalt esinetutest vähemalt minule meie Tiit Kuusik ja Rootsi tenor Nicolai Gedda. Ja loomulikult ka Placido Domingo. Tema on selline laulja, kes esitab vanemas eas hoopis baritoni rolle. Näiteks Rigoletto või Germont.

Enamus Eesti mehi on valdavalt baritonid. Milline on naistel valdav hääleliik?

Tegelikult on Eestis ka tenoreid. Aga ned inimesed, kes satuvad laulmise juurde, pole palju. Tegelikult tegelevad tenorid teiste asjadega või laulavad näiteks harrastuskoorides. On ka sügavaid basse, kellest keegi eriti midagi ei tea. Aga naistest on minu arvates vast enim
lüürilisi subretisopraneid.

Kuidas Teie üldse muusika juurde jõudsite? Kas olite juba lapstäht või tuli valik ikkagi hiljem?

Lapstäht ei ole ma olnud, kuigi laulmine on mind alati tõmmanud. Lapsena ma sellega väga palju ei tegelenud. Osalesin päris väiksena küll ühes laulustuudios ja õppisin Rakvere lastemuusikakoolis klaverit. Suurem huvi hakkas tekkima keskkooli lõpuklassides. Kuigi ooperis olin ma väga vähe käinud. Ja laulmist õppima asudes ei tekkinud minul mõtet saada ooperilauljaks.

Kas abikaasa on ka muusik?

Ta on meie teatri orkestri kontrabassirühma kontsertmeister. Ning ta mängib ka basskitarri, on teinud ka kergema muusika ansambeid ja rockbände.

Seega istub ta Teie etenduste ajal orkestriaugus ja mängib pilli. Kas laval on ka kindlam tunne?

Arvan, et on. Ka kodus teeme aeg-ajalt esinemisi. Meie tütar mängib viiulit ja klaverit ka. Minu vend õpib EMTA klaverit, tema poeg õpib klaverit ja tütar laulab. Mullu jõulude ajal olid meil üks kodune kontsert. Aga minu abikaasa mängis siis hoopis viiulit, sest on seda lastemuusikakoolis õppinud.

Kuidas Teie klaverimänguoskustega praegu on?

Ma saan enda saatmisega päris hästi hakkama, kui vaja on ja partii ära õppida. Olen ka aasta kontrabassi õppinud. Aga see on raske pill nii kaalult kui ka mängimise poolest. Nõuab suurt kätt ning poogen on raske.

CV: Kristel Pärtna

Lauljatar ooperis “La Traviata” Violetta rollis. FOTO Liina Viru 

• Sündinud 4. novembril 1981. On lõpetanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia magistrantuuri 2011. aastal. Õppis 2009–2010 Erasmus vahetusprogrammi raames Sibeliuse Akadeemias Anssi Hirvoneni lauluklassis.
• Aastal 2010 oli ta Mati Palmi fondi stipendiaat ning Rahvusooper Estonia Ooperiakadeemia stipendiaat 2010–2012. PLMF Noorte Talentide programmi raames õppis lauljatar 2012. aastal Rodolfo Celletti nimelises Belcanto Akadeemias Itaalias (Accademia del Belcanto „Rodolfo Celletti“). Sama aasta sügisest on ta Rahvusooper Estonia solist.
• Kristel Pärtna on Marje ja Kuldar Singi nimelise preemia “Noor Laulja” laureaat 2012, Eesti Richard Wagneri Ühingu stipendiaat 2016 ja Harjumaa teatripreemia laureaat 2017.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.