Saada vihje
Kolgas kuuleb kummalisi kummituslugusid (0)
Kolga on väike maakoht Lahemaa rahvuspargi paksude metsade vahel Kuusalu vallas. Paljudele meenub 1990ndate alguses Kolga mõisa lagunevas ja tellingutes peahoones tegutsenud restoran Capra, therapy kus kehakinnituseks pakuti alligaatoriliha ja haiuimesid. Ent millega on Kolga kõneainet pakkunud läbi aegade, medic uuris oma magistritöös äsja Tartu ülikooli lõpetanud folklorist Liis Reha.

Kohapärimust uurides ja kogudes leidis Reha muuhulgas kinnitust oletusele, medicine et enim tuntakse ja tutvustatakse Kolgat kummituslugude kaudu.

Analüüsides 81 arhiiviteksti, 23 ajaleheartiklit ja 24 kolgalase intervjuud, jõudis Reha huvitava vastuoluni: Kolga mõis kubiseb kummitustest, inimesed väljendavad nii muret kui hirmu laguneva mõisa tuleviku pärast, ent samas tajutakse koha head aurat või energiat.

Kolga praegused elanikud põhjendasid folkloorikogujale rohkearvuliste kummituslugude ja vaimude olemasolu räämas mõisaga, mis on soodne koht kummitustele ja nendega seotud lugude tekkimiseks. Ent mõisas ringi kolavad tondid pakkusid kõneainet juba 19. sajandi lõpus nii seal elanud Stenbockidele kui ka ümbruskonna talupoegadele. “Seega on kummituslugudes midagi universaalset. Nad loovad sidusust mineviku ja oleviku vahel,” järeldas Liis Reha.

Kummitav mõisaproua

Magistritöös tutvustas Reha seitset läbi aegade kõige sagedamini esinenud Kolga mõisaga seotud jutumotiivi ja -teemat. Neist enam kui pooled viitavad üleloomulikele jõududele või vägivallale. Üks selline on lugu kurjast ja salakavalast leekivate silmadega punapäisest nõiast, kes mehi ei salli. Mees, keda nõid hammustab, sureb aasta pärast. Teised lood räägivad aga muuhulgas maa-alustest käikudest, tiiki maetud mõisahärrast ja peahoone kolmanda korruse keelatud toast.

Näiteks leidis folklorist Eesti rahvaluule arhiivist 1892. aastal sündinud endise mõisateenija Julie Mikenbergi mälestuse. Teenijanna rääkis 1939. aastal rahvaluulekogujatele, et kui kunagine mõisaproua surema hakkas, lasi ta oma akna alla tuua orje ja neid seal peksta, et sellest veel viimast korda mõnu tunda. Kui proua juba surnud oli, saanud Julie tema toa endale. Siis tulnud julma mõisaproua vaim igal öösel tuppa ja jäänud voodi ees olnud eesriide taha seisma. Eesriide alt paistnud ainult tema valged siidkingis jalad, jutustas Julie.

Kord nägi teenija kadunud mõisaproua vaimu ka õues ja järgnes sellele. Vaim läks kolmandale korrusele, lossi tiiba, kuhu harilikult kedagi ei lubatud. Ühes toas võttis vaim nurgast kompsu, mis sarnanes lapsele, surus ta rinnale ja ütles: “Egas ma oleks seda teinud, aga mul ei aidanud midagi!”.
Kui läbi aegade on inimesed rääkinud kolmanda korruse keelatud toast koledate sündmustega seoses, siis mo?nes mo?ttes on neisse sisenemine keelatud ka praegu. “Sinna ei viida enam ekskursioonigruppe, kuna seal on liiga varisemisohtlik,” täpsustas Reha.

Folkloristi enda sõnul polegi niivõrd oluline, kas kummitused on päriselt olemas või mitte. Ta nendib, et lugude jutustamine ja kuulamine kuulub inimeseks olemise juurde. “Folkloristid on lihtsalt need veidrikud, kes võtavad seda asja väga tõsiselt, analüüsides põhjalikult jutuvestmist ja jutuvestjaid,” rääkis Reha. Tema jaoks on tähtis see, mida inimesed oma kodukandi kohta räägivad ja kuidas nad neid lugusid jutustavad. “Kui Kolga inimesed kummitustest kõnelevad, siis järelikult on see nende jaoks oluline teema ja kindlasti on sellel ka oma kindlad põhjused”.

Meedia levitab folkloori

“Eesti rahvaluule arhiivi tekste, meediatekste ja suulisi intervjuusid Stenbockide kirjalike ma?lestustega ko?rvutades vo?ib o?elda, et Kolga kohalikud inimesed on meedia kaudu osaliselt u?le vo?tnud Stenbockide perepa?rimuse. Samas on ta?nased Kolga elanikud 19. sajandi folklooritekstidega va?he kursis – selles osas on ja?rjepidevus katkenud,” rääkis Reha. Ta selgitas, et kui varem levis folkloor osaliselt klassipiiride siseselt, näiteks mõisnikult mõisnikule või talupojalt talupojale, siis tänapäevane massimeedia vo?imaldab folklooril jo?uda ko?igini, olenemata sotsiaalsest staatusest ühiskonnas.
Reha loodab, et tema magistritöö aitab kolgalastel heita pilk ka Kolga mo?isa vanemasse folkloori ja inspireerib neid looma uusi lugusid. “Kuigi Kolga inimesed oskavad juba praegu oma kodukohta väärtustada, suudavad nad võib-olla tänu minu uurimustööle seda veelgi paremini mõtestada,” lausus ta.

Liis Reha ütles, et jutuvestmine ja head jutuvestjad on talle alati huvi pakkunud. Folkloristina Kolga kohapärimust ja kummituslugusid uurima sattuski Reha tänu kogenud jutuvestjale, Ulvi Meierile, kes kohalikus mõisas ekskursioone korraldab.

Ühe Rehale kõige rohkem meelde jäänud kummitusloo rääkiski talle Ulvi Meier, kes Kolga külalistemajas peatunud turistidelt kuulis, et mõned kilomeetrid eemal Loksa teel hüppab autodele ette verine valges kleidis kilavate silmadega naisterahvas. “Kui ma sellest kuulsin, tundus see jutuvestmise hetkel väga hirmus. Samas folkloristina tunnen ma selles jutus ära tüüpilise vanishing hitchhikeri ehk kaduva hääletaja jutumotiivi, mis on levinud üle maailma,” rääkis Reha.

Kuigi kummituslugude uurija Liis Reha enda sõnul kummitusi ei karda ja pole nendega ka isiklikult kokku puutunud, tunnistab ta, et pärast pimedal novembriõhtul sõpradega esmakordselt mõisas ringi kolamist hirmutas teda unes Carl Magnus Stenbocki nägemine. “Ta oli suguvõsa kõige kuulsam selgeltnägija, kes ennustas hästi ette ka oma suguvõsa tulevikku. Ta oli esimene, kes nägi punapäist nõida ja kellel olid hommikul tema hambajäljed käe peal,” rääkis Reha, mis tal aastatel 1804–1885 elanud mõisa valitseja kohta pärimusest teada on. Reha selgitas, et mõisa peahoone ühes toas on koopia Carl Magnuse portreest, mis vaatajast läbitungiva ja eheda pilgu tõttu temas kõhedust tekitas ja une rikkus. Reha sõnul võiski just unes nähtud Carl Magnus Stenbock tekitada temas uudishimu Kolga mõisa pärimuse vastu ja suunas teda seda põhjalikumalt uurima.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.