Saada vihje
Koerapulma pillimees (0)

Kärna Ärni ütles kunagi, et kõige raskem amet on olla koerapulmas pillimees. Lähenevate kohalike valimistega seoses tundub, et sellal kui parteid-poliitikud jooksevad „pulmalistena“ kohti märgistades ja uusi liite luues ringi, peab tavaline inimene ehk valija olema pillimehe rollis, et olukorrast üldse aru saada.

Tänapäeval näeb koerapulmi harva, nii et paljud ei teagi enam, mida see endast kujutab. Lihtsustatult – see on üks rahva(koera)rohke pikamaajooks, kus joostakse pundis ühest talust ja külast teise, vahepeal tehakse ootamatuid suunamuutusi, kaasates üha uusi pulmalisi, kord ühinedes karvaste, kord siledatega, kord sõprade, kord vaenlastega, siis puksitakse mõned tee peal kõrvale, ise samas teadmata, kuhu tee edasi viib.

Kellegi sõna (käitumist) ei tasu pulma ajal eriti uskuda, sest kõik käib spontaanselt ja näilise loogikata, ehkki eesmärk on ju siiski olemas. Ka asjaosalised ei tea, kuidas kõik algas, veel vähem, kus, kuidas ja kellega lõpeb. Ja sellises pulmas „pillimees“ olla – keel vestil pulmaliste sabas igas suunas kaasa joosta, olukorrast aru saada ja püüda õiges taktis ja meeleolus pilli mängida – on tõesti ülimalt raske!

Kõik masuurikad kohal

Ideaalis ei tohiks kohalikud valimised panna valijale koormat, et väsitakse juba mitu kuud enne nende toimumist. Kohalikud valimised peaks olema nagu rootsi laud, kus on väljas head ja veel paremat, mille vahel valida. Pealegi on kohalikul elanikul olemas kogemused sellest, mis ei kõlba ehk kes ei täida lubadusi, kes on korruptandid, ebaausad, mitmepalgelised.

Kurvastab, et kohaliku elu kitsaskohtade debattide asemel käib peamiselt vaid parteide olelusvõitlus, kus põhieesmärk – kohalik inimene ja eluolu – on jäetud tagaplaanile või suisa unustusse. Ehkki see peaks olema tähtsaim.

Tundub, et ei usutagi, et keegi võiks kohaliku elu eest seista või ausalt tegutseda.

Kuna võitlus kohaliku elu valitsemise nimel on võtnud sõja mõõdud ja parteide võitlus tugevneb, on kaks võimalust, kas kohalik valitsemine pakub tõepoolest magusat elu või on tegemist järgmiste riigikogu valimiste eelmänguga. Eesti suurimad masuurikad on valimistel taas platsis nagu õiged mehed! Imestama paneb ka lokkav venemeelsus isegi kohalike valimiste eel. Kui poliitikud, kes on näidanud idanaabri suhtes poolehoidu või teinud korruptiivseid tegusid, aga on jätkuvalt nii võimu- kui ka opositsiooniparteides esikohtadel, siis kui tõsiselt saab võtta samade parteide sõnu?

Ebamõistlik on kohalike valimiste eel ka nende poliitikute agar tegevus, kes nagunii kohalikul tasandil tegutsema ei hakka ja keda ei huvita, kuidas ühel tavaliselt inimesel läheb, kas tal on tööd, transpordivõimalust või kas kool asub lähemal kui 20 km. Seni ei ole näinud ühtegi (parteivaba) arutelu kohaliku eluolu üle, ehkki meedia peaks püüdma vältida tuntud manipulaatorite sisutühjade tegevuste lõputut hekseldamist. Kas pole ilmne, et Savisaare & co tegevusele suurt tähelepanu pöörates kasvab venemeelsus veelgi ja et korruptantide tsiteerimine annab vaikselt heakskiidu, et „laske samamoodi edasi“.

Korruptandid ei kao

Valimiste eesmärk on justkui kõiges muus kui kohaliku elu parandamises. Kus on kokkuvõtted eelmiste valimiste eel antud lubadustest, mida täideti, mida mitte? Kui keegi püüabki rääkida kohalikest asjadest hingega, nähakse seal vaid partei pitserit või kujutatakse teda eluvõõra ullikesena. Tundub, et ei usutagi, et keegi võiks kohaliku elu eest seista või ausalt tegutseda.

Teooria järgi peaks olema poliitiku amet raske: alati vormis, suhtlus- ja tegutsemisaldis, taluma kriitikat ja süüdistusi, samas suutma leida kompromisse vaenlastega ja võidelda ikkagi eetiliselt eesmärkide, st valija huvide eest. Iga sammu jälgitakse, iga viga peaks olema saatuslik, mis viib valija austuse ja hävitab poliitiku tulevikukarjääri – vähemalt demokraatlikes riikides on see nii. Elu näitab, et meil püsivad korruptandid ja lubaduste mittetäitjad ikka ametis, olles iga korraga ülbemad. Isegi kui valijad neid ei taha, toetavad neid erakonna- või ärikaaslased, vedades neid ka olematute häälte puhul tippu või kui mitte volikokku, siis vähemalt riigiasutustesse, võimuparteidega seotud sihtasutustesse, ettevõtetesse.

Kohalikud valimised on show, samas kui tõsise töö kodukandi heaks teevad ära tihti kohalikud entusiastid, patriootlikud elanikud. Valimisteni on veel aega, „pulma“ lisandub üha uusi „penisid“ ja tekib „liite“.

Valija ehk „pillimees“ peab nüüd veelgi tempot tõstma, et olukorrast üldse aru saada ja sügisel asjalikke valikuid teha. Kui mitte muud, siis vähemalt tuleb püüda võimalikult palju patuseid või valetajaid võimu juurest eemal hoida.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.