Saada vihje
Kellele kuuluvad jõulud? (1)

Selle kord rohkem, kord vähem sisuka mõttevahetuse algatamise eest tuleb tänada president Kersti Kaljulaidi ning ilmselt ka presidendile maievtilisi küsimusi esitanud Mart Soidrot ja Andrus Kivirähki. Teema kerkis kõrgele, paljud avaldasid arvamust – tähendab jõulud lähevad inimestele korda. See, et pühasid mõistetakse ja ka tähistatakse erinevalt, on loomulik. On ju jõulupühad rikkalikult tähendustega koormatud värav, mille taga on mitu ruumi. Vabariigi aastapäev on näiteks palju lihtsakoelisem, naistepäev samuti. Kuigi ka neid võib tõlgendada eri ideoloogilistest vaatenurkadest, jääb ajatelg liiga lühikeseks, et mütoloogia või religiooniga olulisel määral suhestuda. Kõigi nende väravate ja väravataguste ruumide kaudu määratletakse iseennast.

Vaimu võtad kaasa

Õigus on kahtlemata neil, kes ütlevad, et pööripäevade tähistamisel on pikem ajalugu kui kristlusel. Nii ka suviste- ja talsipühadel, lehtmajade- ja lepitus- ja eelkristlikel paasapühadel. Saturnaalidel ja bakhanaalidel samuti. Ja on inimesi, kellele on oluline vedada ajajoon tänasesse päeva. Kas siis usu pärast või mängu pärast, traditsiooni või siseveendumuse pärast ning siis selle joone tipus moodustuval väraval kõõluda, kiikuda ja kiigata. Seda nimetatakse õiguseks uskuda ja – nagu president õigesti märkis – mitte uskuda. Kui usk on tugev, siis mõistad ka uskmatust, ja vastupidi.

Vabal maal ei tohi seda õigust kelleltki ära võtta, aga riived on paratamatud – demokraatia on ka riivetega elamise kunst, kuigi ei pea minema, saama ega olema riivatuks. See, et jaanipäeval Ristija Johannese elule mõtlen, ei takista mind nautimast kase- ja kadakavihtu vanas suitsusaunas. Meenub saunaskäik fenomenaalse tõlkija Rein Sepaga, kes visiseva kerise saatel alamsaksa keeles „Nibelungide laulu“ laulis, ja mind ei häirinud sugugi, et laulu suurim leil päkapikkude esivanemate – härjapõlvlaste – mäe seest tuli. Pärast Saksa sõjaväge ja Nõukogude vangilaagrit oli Rein tundnud, et teda pole Eestile vaja, ning ta rajas oma kodu Läti piiri taha, Ipiku (Ööbiku) külla. Eesti võttis ta aga kaasa, nii nagu ka vana Euroopa kultuuri, Põhjala eeposed „Vanem Edda“ ja „Noorem Edda“ ning tõlkides nendele lisaks Lätimaa kuuskede all ka „Nibelungide laulu“, „Parzivali“ ja „Beowulfi“. Piirid on väga suhtelised ja ajutised. Oluline on inimene.

Eitada pole vaja

Pole mõtet eitada midagi, mis on olemas – olgu siis nähtaval või nähtamatul kombel, materiaalsel või ideaalsel moel. Põhjendamatu on eitada nii hiit kui ka kirikut, rääkimata vaimust, millest üks või teine nähtus kantud, ja kultuurist, mis nende nähtavate märkide – või väravate, nagu sai enne öeldud – ümber moodustub. Mis puutub Jumalasse, siis Tema sedavõrd teistmoodi olemine kannatab ka eituse välja. Kas keegi sellest eitusest paremaks saab, õnnelikumaks, seda on raske ütelda. Aga kui mõelda siinkohal ristilöömise dialektikale, milles ülim eitus pöördub korraga ülimaks jaatuseks ning tänagi miljoneid inimesi kõnetab ja õnnestab, siis mine tea. Nii nagu presidendipoolne kiriku vältimine sunnib teda ja paljusid teisi agnostikuid ja ateiste üha uuesti ja uuesti usuteemade juurde pöörduma, nii annab ka eitus võimaluse imetleda Jumalat.

Usust räägitakse kui millestki teisejärgulisest, individuaalsest sfäärist, milles pole kohta suurtele asjadele ega nende lahendamisele. Selle kahetsusväärse eksituse võimendamine on ideoloogiline tegevus. Usu tähtsus maailma ja inimeksistentsi mõtestamisel seisneb niisuguste tähenduste loomises, mis rikastavad nii aega kui ka inimest. Usu sisu määrab suurel määral elu sihi ja eesmärgid. Ka usuvabaduse puhul peaks seetõttu igati tervitama diskussiooni pigem selle üle, millesse usub teist, deist või ateist, kui selle üle, kas keegi kirikus või hiies või kusagil mujal käib või ei käi. Kellele kuuluvad jõulud või kirik või Kristus, on tegelikult lihtne küsimus, kui ollakse veidigi adunud seda suurt eneseandmise imet, millest püha evangeelium kõneleb: teie pärast, teie eest, teie kätte antud. Selleks, et meie elu edendada, avardada ja sisustada. Seda, mis edendab elu, tuleb aga igati toetada, sest nõnda seistakse elu eest, elu poolel, elus.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.