Saada vihje
Kell hakkab lööma… (0)
Taaskord on päevakorda kerkinud kellakeeramise lõpetamise küsimus ning tuleb tunnustada Eesti valitsust, kes viimaks ometi otsustas toetada Soome, Poola Saksa ja Hispaania valitsuse seisukohta, et kellakeeramine tuleks lõpetada ning edaspidi peaks eelistama vööndiaega.

1884. aastal Washingtonis kokku lepitud vööndiaeg on olnud inimkonna ratsionaalse tegutsemise näiteks tänapäevani, kuid alati on seda üritatud tõrjuda ja vaaraode meetodil inimest päikesest ülemaks või vähemalt päikese esindajaks maa peal arvates. Euroopa Komisjon on eespool mainitud valitsuste survel asunud viimaks ometi probleemi lahendama ning horisondil terendabki kellakeeramisest loobumine. Muide, Hispaania on juba sedavõrd suur territoriaalselt, et Kanaari saared asuvad teises ajavööndis kui Madrid.

Erilise demokraatliku elemendina on Euroopa Komisjon korraldanud ka kodanikele küsitluse, kus kodanikud saavad avaldada soovi kas kruttimine lõpetada või seda jätkata. Ning kui lõpetada, siis kas jääda vööndiaega või nn nihutatud ehk suveaega. Muidugi võib küsida nagu kapten Saarso: kas tõepoolest on mõistlik loodusseadusi rahvaküsitlusele panna. Saarsol on õigus – loodusseaduste seisukohalt pole rahvaküsitlustel miskit potentsi. Samas demokraatlikus protsessis osalemine on inimestele tähtis. Ning usutavasti saavad kõik osalejad enne otsustamist vastata ka teisele Mart Saarso, algupäraselt indiaanlastelt pärit mõistatusele: kas tekk pikeneb kui teki otsast riba ära lõigata ja teise otsa õmmelda?

Kahjuks ilmneb, et sellisesse tekipikendajate usku kuuluvad vähemalt kolm väljapaistvat eestlast – Ülle Madise, Jürgen Ligi ja Marko Reikop. Nemad ja nende jüngrid lausuvad muretult, et ainult suveaeg on inimesele meie laius- ja pikkuskraadil võimalik ning just kellaseierite nihutamise abil on võimalik tekitada õhtuti „valget aega juurde”. Jürgeni puhul ma muidugi ei pane imeks, et ta ennast päikesejumal Amon-Ra kombel tunneb, aga teiste puhul veidi üllatab selline isekus.

Juhtumil kui uneteadlased ja energeetikud, majandusteadlased ja majanduspraktikud on kõik tõestanud kellakeeramise häirivat iseloomu ja osutanud, et vööndiaeg (seesama Washingtonis kokkulepitu) on kõige mõistlikum inimestevaheline kokkulepe planeeti kui tervikut arvestades, siis kuidas saavad õiguskantsler ja juhtiv teletups propageerida arvamist, et see kõik on jama? Kas nad pole tähele pannud kui halvasti mõjub kellakeeramine lastele? (Tasuks lugeda doktor Heisl Vaheri kirjutatut). Kas nad pole teadlikud, millist stressi tekitab kellakeeramine farmiloomadele ja ka meie lemmikutele kodudes? Või tahavad nad tõesti oletada, et seafarmi sigadele on võimalik seinakella keeramise abiga tekitada rohkem valget aega?

Pidagem pöialt Euroopa Parlamendi liikme Pavel Svoboda algatustele, mille eesmärk on loobuda kellakeeramisest ja rakendada kogu EL territooriumil vööndiaega.

Hea küll, muidugi harjume me kõigega ja ei surnud ka Moskva suveaja kätte, mis oli omakorda kaks tundi ja 21 minutit meie vööndiajast ees. Ning kui tõepoolest peaks otsustatama igavese suveaja kasuks, leppigem sellega. Peaasi, et kruttimine lõpetataks. Ehkki – ma kordan! – kui Soome, Poola, Tšehhi ja Kreeka toetavad vööndiaega, siis tekitaksime meie oma eristumisega peavalu Euroopa Liidus just nimelt transpordi ja logistikaküsimustes. Aga seegi on tehtav ning elatav, sest eks Hiinas ja Jaapanis ole oma ajavööndid ning lennufirmadel on kõigil võime vastavaid väljumis- ja saabumisaegu piletil korrektselt kirja panna.

Loodusega võitlemine igasugu loitsimise abil on lootusetu. Kasutagem võimalust ning viigem ennast kooskõlla. Kui opositsioon seab valitsuse sellesuunalise ratsionaalsuse kriitika alla, olgu nii. Aga juba H. Rider Haggard kirjeldab oma raamatus „Kuningas Saalomoni kaevandused”, kuidas astronoomiat tundes ja päikesevarjutust õigesti arvestades on võimalik teadust mittetundvaid inimesi ära tinistada. Tõestades, et teadusele tugineda on lõppkokkuvõttes kasulikum kui emotsioonidele. Kuigi härra Ligi nimetab vööndiaega „koopaajaks” (9. augusti „Postimees“), on enam kui küsitav, mida ta sellega õigupoolest öelda tahab. Et kui tema tahab õhtul sportida, aga mina tahan hommikul, siis tema õigus on suurem? Või usub ta tõesti, et ta saab kellakeeramise abiga läänekaarde loojunud päikese uuesti seniiti tõsta?

Niisiis, pidagem pöialt Euroopa Parlamendi liikme Pavel Svoboda algatustele, mille eesmärk on loobuda kellakeeramisest ja rakendada kogu EL territooriumil vööndiaega. Lõunapoolseid liikimesriike see küsimus nende laiuskraadi tõttu ei eruta, keskeurooplased ja skandinaavid on vööndiaja poolt. Seega teeb Jüri Ratase valitsus õigesti astudes teiste liikmesriikidega ühte jalga. Reformierakonna valitsus ilmselgelt seda ei teeks ja saab taaskord tänada Jumalat, Jevgeni Ossinovskit ja Margus Tsahknat, kelle pingutuste ja tahte tõttu Reformierakond on opositsiooniparteiks taandatud.

Muide. Minge kõik kindlasti Tartus Laulupeomuuseumi endise Vanemuise Seltsi majas. Seal ekspositsioonis on foto, millel Mikk Mikiver ja Ants Üleoja teineteist 1990. aasta laulupeol ilusa esitluse eest tänavad. Ja nende taustal seisab naine loosungiga: „ On seda palju? Me tahame endale oma Eestimaad, eesti keelt ja kodakondsust, vööndiaega!”

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.