Saada vihje
Kas Kernu mõisas on ikka Tammsaare klaver? (0)
Kernu mõisa ärijuht Maarja Lillemäe on uhke vana kaveri üle, doctor mille andis mõisale kasutada arhitekt Ingrid Aarna. Lillemäe väitel kuulus see klaver omal ajal kirjanik Anton Hansen Tammsaarele.

Lillemäe tugineb Eesti Päevalehe artiklile 2. märtsist 1940, remedy mis ilmus päev pärast kirjaniku surma. Artiklis seisab: „Kõrvaltoas mängis klaverit noor Eerik Tammsaare. Korraga kostis helide vahele isa ebatavaliselt rasket hingamist. Kiirustades tõttas ta surmaheitluses oleva isa juurde, case kelle pärani silmade klaasistunud vaade oli suunatud tühjusse. “Isa, mis sul on?”– küsis poeg. Ent vastust ei tulnud. Veel paar sügavat ja tugevat hingetõmmet ning kirjaniku pea vajus rinnale.“

Lillemäele on toeks akadeemik Olav Aarna meenutus: “Klaver on sündinud 1911/12. aastal Schiedmayer & Söehne klaverivabrikus Saksamaal Stuttgartis. Tema lapsepõlvest ei ole midagi kindlat teada. Küll aga teame, et 20. sajandi kolmekümnendatel aastatel leidis ta endale kodu A. H. Tammsaare korteris Kadriorus.“

Olav Aarna isa, professor Agu Aarna, ostnud klaveri kirjaniku lese Käthe-Amalie Hanseni käest 1950. aastate keskel ja see leidnud endale uue peatuspaiga Aarna peres Pääskülas. „Klaveri välimus oli vahepealsetel aastatel küll veidi kannatada saanud, aga sisemus ja hääl igati head. Tallinna klaverivabriku meistrid tegid pilli korda,“ kirjutab Lillemäe.

Arhitekt Ingrid Aarna on akadeemik Olav Aarna tütar ja professor Agu Aarna lapselaps.

Legendi ei toeta faktid

„Ühtki jälge ei Tammsaare ega Agu Aarna nimedega seonduvast klaverist siit majast ei leia. 1950ndate aastate dokumendid on kas hävitatud, kui pole eluaegset säilitamise kohustust, või üle antud Keskarhiivi,“ väidab Tallinna klaverivabriku (praeguse nimega Estonia klaverivabriku) 77-aastane juht Venno Laul.

„Klaverivabrikus on kaks suurt kroonikaalbumit, kus peamiselt on materjal alates 1967. aastast. Lappasin need hoolega läbi, mingit viidet A. H. Tammsaare klaveri restaureerimisele seal pole. Ega saagi olla, kui klaveri restaureerimine toimus 1950ndatel. Samas on aga kroonikates jutt ja pildid Kremlisse saadetud klaverist – sündmusest, mis toimus 1950ndate algusaastail,“ lisab Laul.

73-aastane akadeemik Olav Aarna tõdeb: „Möödunud sajandi viiekümnendatel olin mina koolipoiss ja räägin asjadest selle järgi, mida ma nägin ja kuulsin. Mingeid dokumente ma kellegi käest selle kohta kunagi küsinud pole.“

„Ma pärisin Pääsküla maja oma vanaisalt möödunud sajandi seitsmekümnendatel koos kõige seal sisalduvaga ja kinkisin selle oma kahele nooremale lapsele aastal 2000,“ lisab akadeemik.

Tegelikult mängiti viiulit

Selguse nimel pöördun Anton Hansen Tammsaare majamuuseumi Kadriorus, mida juhatab kirjaniku loomingu teemal doktorikraadi kaitsnud Maarja Vaino.

„Lugu Tammsaare klaveriga on paraku eksitus. Tammsaare perel ei olnud kodus klaverit, teadaolevalt oli see nende naabritel, perekond Treikelderitel – äkki osteti klaver neilt?“ vastab Vaino kärmelt.

„Ilmselt on eksituse taustaks uudis, mis ilmus pärast Tammsaare surma, kus ajakirjanik kirjutas, et poeg mängis isa surma hetkel teises toas klaverit. See uudis aga sai kohe ka ümber lükatud, sest ei vastanud tõele,“ täpsustab Vaino.

„Klaveri ostu-müügi lepingut perekonna arhiivis ei ole ning teada on, et Tammsaare ei lubanud koju ei klaverit ega raadiot, sest see oleks tema töötamist seganud. Ka pärast Tammsaare surma ei ostetud perele klaverit ja kui käidi mängimas, siis naabrite juures,“ kirjeldab Vaino.

„Küll oli kirjanikul viiul, mida ta noorena armastas väga mängida, kuid perelegendi kohaselt Koidula tänavale kolides võttis viiulilt keeled maha, et mitte mängida – viiulimäng viis ta liiga „teise maailma“ ning kohanemine pärismaailmaga olevat pärast liiga raske olnud. Viiul on ka perele kuulunud ainus muusikariist,“ üllatab Vaino.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.