Karusloomakasvatus – suured kired väikeste loomade ümber (0)
Naarits Karjaküla farmis.Naarits Karjaküla farmis. 
Kallis karusnahk ei jäta kedagi külmaks, annab sooja – eriti praegusel talvisel ajal – ja elegantsi. Aga kus elegants, seal on ka kired. Karusloomakasvatusel on sama palju vihkajaid kui toetajaid.

Karusloomi kasvatatakse nende naha pärast maailmas enam kui 200 aastat. Eestis ulatub esimeste karusloomafarmide sünd 90 aasta taha, siis rajati Tallinna külje all Rakus esimene kasvatus, käivitati karusnahkade tootmine.

Ka tänases Eestis toodetakse valdav osa kalleid nahku Harjumaal, Keila lähedal Karjaküla karusloomafarmis, kus opereerib Baltimaade suurim karusloomakasvataja, Soome kapitalile kuuluv AS Balti Karusnahk. Ja seda varsti juba 20 aastat. Peale ameerika naaritsa (mingi) kasvavatakse Karjakülas praegu veel sini- ja hõberebaseid.

„Rebaseid on meil põhikarjas 6000 looma, minke ligi 17 000,“ kõneleb farmi juhataja, AS Balti Karusnahk juhatuse liige Alar Kõre. Põhikarja loomaks olemine tähendab seda, et põhikarja emasloomad paarituvad ja poegivad. Aastas sünnib rebastel 17 000 poega ja naaritsatel 120 000. Suurem osa 8-9 kuu vanuseid noorloomi nahastatakse ja saadetakse Soome. Seal nahad pargitakse ja müüakse maha karusnaha oksjonitel. 98 protsenti Karjaküla farmide toodangust läheb ekspordiks. Ei ole Eestis just palju ettevõtteid, kes sellise ekspordinumbriga uhkeldada võiksid. Nagu kaunid daamid kaunite karusnahkadega. Farm annab aastas stabiilselt tööd 75 inimesele, olles piirkonna üheks suuremaks tööandjaks.

Kontroll Euroopast

Peale Karjaküla farmi on Eestis kaks ametlikult registreeritud farmi veel Järvamaal Albu vallas, üks sinirebaste farm Noarootsis, kaks farmi Viljandimaal. Lisaks väiksemaid kasvandusi. Maaülikooli korraldatud uuringute andmetel annab karusloomakasvatus Eestis tööd 95–100 maainimesele.

“Tegelikult on töötajate arv märksa suurem,” väidab Eesti Karusloomakasvatajate Aretusühingu (EKAÜ) esimees Leander Pragi. “On mitmeid väiksemaid farme, kus inimesed töötavad osalise tööajaga, tegeldes samal ajal ka muude põllumajandusharudega. Lisaks need inimesed, kellele karusloomakasvatus kaudselt ööd annab – näiteks köösnerid, kaupmehed, disainerid, nahakunstnikud, modellid. “Eestis annab karusloom tööd ja tulu tunduvalt suuremale arvule inimestest, kui kajastab ametlik statistika,” on Leander Pragi kindel. Tema ise kasvatab sinirebaseid Läänemaal Noarootsis Nuckö farmis.

Eesti karusloomakasvatajad kuuluvad ka Euroopa karusloomakasvatajate katusorganisatsiooni Fur Europe, kellel on oma esindus isegi Brüsselis. Katusorganisatsiooni põhitööks on loomade heaolu programmi väljatöötamine ja selle täitmise jälgimine organisatsiooni liikmete poolt.

Leander Pragi.Leander Pragi. 

“Euroopast saadetud kontroll võib tulla vaid mõnetunnise ettehoiatamisega suvalisse farmi, uurida pidamistingimusi, kontrollida söödaratsioone jne. Need ametnikud on märksa nõudlikumad kui kohalikud veterinaar- või keskonnaspetsialistid,” kõneleb Leander Pragi oma kogemustest. Kui tuleb signaal, et näiteks Leedus pole kinni peetud loomade pidamistingimustest, on sellest peatselt tedlikud kõik Euroopa Liidu karusloomakasvatajad.

Fur Europe ainult ei kontrolli, vaid ka õpetab loomapidajaid, korraldades erinevates riikides töötubasid ja seminare. Lisaks antakse välja aastaraamatut, kus spetsialistid analüüsivad, kuidas aasta läinud on, kui palju kasvatatakse Euroopas rebaseid, kui palju minke, kuidas on läinud oksjonikeskustel.

„Eesti karusloomakasvatajad on selles raamatus sees, meist teatakse kõike. Aga ka meie teame, mis toimub teistes maades, millised on arengutrendid,” kõneleb Pragi. Arengutrendid karusloomakasvatuses on esialgu tõusvad, sest Fur Europe peamiseks ülesandeks on lobitöö tegemine Brüsselis – mitte ainult Eesti karusloomakasvatajatel ei ripu kirves pea kohal.

10 00(0) protestiallkirja

Loomaõiguslased on teadagi karusloomakasvatuse vastu. Eestis on kogutud 10 00(0) allkirja selle põllumajandusharu keelustamiseks. Kas allkirju on kümme tuhat või tuhat, polegi täpselt selge. Riigikogu maaelukomisjoni esimees Ivari Padar ütleb, et tema on saanud 10 000 allkirja karusnahatootmise lõpetamise pooldajatelt, Leander Pragi väidab, et neist 10 000st vaevalt kümnendik ehk tuhat on nõuetekohaselt vormistatud, kas digitaalselt või paberi peal korrektselt allkirjastatud.

“Circa tuhat allkirja või natuke peale on loomaõiguslased tõesti kokku kogunud. Ülejäänud nn allkirjad on lihtsalt mingi arvutiklikk, millel pole mingit õiguslikku tähendust,” räägib Leander Pragi. Samas on oma toetava arvamuse karusloomakasvatuse jätkamiseks andnud mitmed maaeluga otseselt seotud organisatsioonid ja seltsid.

“Eesti Karusloomakasvatajate Aretusühingu uuris ka omalt poolt peamiselt maaeluga seotud seltsidelt ja organisatsioonidelt, mida arvavad nemad karusloomakasvatusest. Valdavalt toetavad kõik meie tegevuse jätkamist,” kõneleb Leander Pragi. Nii on oma toetusallkirja andnud Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, Eesti Maakarjakasvatajate Selts, Eesti Seakasvatajate Liit, Tööandjate Keskliit, Kehtna Mõis, loendab karusloomakasvatuse eestvõitleja Laender Pragi toetajate nimesid. Loomulikult ei puudu teiste hulgas ka Eesti Jahimeeste Selts. “Ainuüksi sellesse seltsi kuulub 12 000 liiget,” teab Pragi.

Peegeldades Euroopat

Euroopas on ligi 5000 karusloomafarmi ja nahkade realiseerimiseks mitmeid oksjonikeskusi. Meile kaks suurt lähimat oksjonikeskust asuvad Kopenhaagenis ja Helsingis. Helsingi oksjonikeskus on eestlastele isegi soodsama asukohaga kui soomlaste endi jaoks: peamine põhjanaabrite karusloomakasvatuspiirkond asub Soome põhjaosas, 500 kilomeetrit Helsingist. Seega võiks olla karusloomakasvatus Eestis paremal järjel kui Soomes. Paraku on seadusandluses Eestis seis segasem kui Soomes. Ja see pärsib karusloomakasvanduse arengut.

Soome parlament Eduskunda otsustas 19. juunil 2013 häältega 146: 36 mitte keelustada karusloomakasvatust, sest tööta oleksid jäänud 4300 kasvatajat (200 neist pärit Eestist) ja osaliselt tööta 13 200 karusloomakasvandusega seotud töötajat. Läti Seim võttis vastava otsuse (häältega 60:23) vastu 16. veebruaril 2015. Seega on meie naaberriikides pandud koos Euroopa direktiividega kindel seadusandlik alus karusloomakasvandusele.

Leander Pragi: “Loomaõiguslaste argument karusloomakasvatuse keelustamiseks ka Eestis on see, et juba paljudes riikides on keelatud. Kui kaardilt vaadata, kus kasvatus Euroopas keelatud on, siis näeme Šveitsi. Aga selles riigis pole kunagi seda traditsiooni ka olnud. Keelatud on veel Valloonia provintsis Belgias, samadel põhjustel.”

Praegu käivad tõsised arutelud karusloomakasvatuse keelustamise üle Hollandis. Kas kohtus jäävad peale loomaõiguslased või loomakasvatajad, pole veel teada. Keelustamisega paralleelselt arutatakse ka farmerite kopsakate hüvitissummade üle.

“Oletagem, et hollandi farmer saab oma hüvitise. Kas ta jätab siis tegevuse, millesse juba mitu põlve tema eelkäijad panustanud on? Ta investeerib selle raha kas Ukrainas, Lätis või Valgevenes. Viimasel ajal peamiselt Valgevenes,” teab Eesti karusloomakasvatajate eestvedaja.

Mis edasi?

Lähiajal peaks ka Toompealt tulema otsus, kas Eestis saab edaspidigi karusloomakasvatusega tegelda.
Riigikogu maaelukomisjoni esimees Ivari Padar kinnitab, et tema ei tea veel, milline otsus tuleb, ühelt poolt on 10 000 (1000?) allkirja tegevuse lõpetamiseks, teiselt poolt pragmaatiline vajadus maaelu mitmekesistamiseks ja töökohtade säilitamiseks.

Eestis on kõik vajalik karusloomakasvatuseks: ideaalne kliima, hõreda inimasustusega piirkonnad, veel on olemas ka inimesed, kes seda suhteliselt kapriisset loomakasvatusharu tunnevad.
“Praegu tahavad mitmed seakasvatajad, kel katk sead viinud, alustada just karusloomakasvatusega,” teab Leander Pragi.

“Töötasin 1980ndatel Tallinna Linnuvabrikus loomaarstina. Meile sattus üks loomaõiguslasest keskealine prantsuse krahvinna. Tal oli kaasas hästi rääbaka kana pilt ja ta oli veendunud, et lindlas on just sellised kanad,” kõneleb tundmatuks jääda sooviv loomaarst. Prantsuse krahvinnale pandi siis spetsriided selga ja viidi lindlasse, kus kasvas 65 000 kana. Vaatas see krahvinna kanu mis vaatas, aga ei leidnud ühtegi lindu, mis oleks sarnanenud tema pildile.

Loomakaitsjad hiilivad aga öösel, mil on uneaeg, farmi pildistama ja filmima. Loomulikult loomad ärkavad, tekib paanika, võib esineda kannibalismijuhtrumeid, mida siis sotsiaalmeedias eksponeeritakse, teab kogenud loomaarst. Tegelikkuses pole ühtegi farmi, kus pole haiget looma. Need pannakse eraldi puuri ja ravitakse. Looduses süüakse haiged loomad teiste poolt ära. Farmis seda ei saa juhtuda, kõneleb loomaarst.

Endine riigikogulane Aimar Altosaar on uurinud Ida-Virumaa omavalitsuste suhtumist karusloomafarmide rajamisse.

“Kaks omavalitsust on nõus toetama ettevõtjaid nende tegevuses,” kinnitab Altosaar. Üks neist on Lüganuse-Sonda piirkond, Aidu karjääri ümbrus ja teine Mäetaguse-Illuka kant, endise Estonia kaevandus alad.
Ehk tuleksid sinna ettevõtjaiks mõned neist 200 karusloomakasvatajast, kes on läinud Soome farmidesse lihttööliseks, aga seal korralikult teeninuna võiksid ettevõtjana alustada.

“Mitmed inimesed, eriti endised seakasvatajad, tahaksid uuel alal proovida. Puudub aga selgus, mida öeldakse Toompealt. Kui tuleb eitav otsus, on mul Soomes paik valmis vaadatud, kuhu tegevuse üle viin;” kinnitab Leander Pragi.

Kui Toompealt tuleb positiivne signaal, siis ..

Maailmaturul on nõudlus kvaliteetsete karusnahkade järele suur. Eestis on tingimused nende tootmiseks.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.