Saada vihje
Kaitseb elav teadmine, mitte seadus (0)
Mida teha, cialis et teadmatusest maharaiutud Maardu hiiemetsale sarnaselt ei hävineks või ununeks vähemalt 3000 kaardistamata hiiekohta, millest suur osa asub Põhja-Eestis? Saame suhelda oma vanavanematega ja nende teadmised kirja panna.

Vajalik info hiiekohtade kaardistamiseks peitub ekspertide hinnangul suulises pärimuses. Kultuuriministeeriumis vastuvõetud arengukava “Eesti looduslikud pühapaigad. Uurimine ja hoidmine 2015-2020” põliselanike küsitlemist hädavajalikuks ei pea, näeb ette vaid kirjalike allikate uurimist ning täiemahuliseks kaardistamiseks raha ei eralda. Kuna hiiekohtadest teavad just vanaemad-vanaisad, kutsub vabatahtlike algatus Hiiepaik vanavanematega juttu puhudes võimalikke hiipaiku üles märkima kõiki Eestis elavaid inimesi.

“Kõige tähtsam on info kätte saada ja täita meie kodulehel www.hiiepaik.ee ankeet kümnekonna küsimusega,” sõnab projekti üks eestvedajatest Toomas Trapido. Kuna looduslikul pühapaigal pole ainuomaseid välistunnuseid, võib selleks olla puu, kivi, allikas, metsatukk jms. Kuidas aga kindel olla, kas ja kus on tegu pühapaigaga? Määratlus tuleb inimeste mälust ja pärimusest.

Õhinapõhine kaardistamine

Et asi ei oleks marutõsine, vaid ikka lahe, tahab Hiiepaik kandepinda suurendada, kaasates projekti pilootkoole, kus koolilapsed võiksid küsitleda inimesi oma suguvõsas. “Seda võib nimetada ka õhinapõhiseks kaardistamiseks,” muigab Trapido ja lisab, et kodulehel oleva ankeedi täitmine on nende jaoks kõige väärtuslikum “Hiljem saame inimestega ühendust võtta, infot täpsustada ja professionaalse uurimise läbi viia.”

Üht inimest soovitab Trapido küsitleda kaks korda. Teist korda küsitledes on meenutamine käivitunud jõudsamalt.“Tasub öelda sõnu nagu hiis, pühakoht, ohvrikivi jne. Need aitavad leida pidepunkti. Tuleks küsida näiteks keeldude kohta – äkki ei tohtinud loomadega mõnda kohta minna,” annab Trapido nõu ja rõhutab, et kogu jutt tuleks kirja panna, sest ebaolulist infot pole. “Asukoha tuvastamine võib osutuda keerulisemaks, sest lapsepõlves võis kivi tunduda tohutu ja maastik olla teise kujuga,” nendib Trapido.

Kellele jaoks oluline?

Kuna viimase kümne aasta jooksul looduskaitse alla võetud pühapaiku pole, ei taga kaardistamine nende säilimist. “Kaitseb eelkõige elav teadmine. Teadvustades, et kohta on oluliseks peetud, võiksime seda oluliseks pidada ka meie,” on Trapido veendunud.

Riik ei pea Trapido arvates pühapaikade kaardistamist ja rahastamist lihtsalt oluliseks “Kuna olen ise poliitikas olnud, võin öelda, et sellistes summades raha taha asjad tavaliselt ei jää. Küsimus on poliitilises tahtes – kui oluliseks seda peetakse?” Looduslike pühapaikade leidmine äratab mehe sõnul osa meis kõigis uinuvast kultuurimälust, mis on terviklikuks inimeseks olemise jaoks väga vajalik.
Eestvedajaks on vabatahtlikest koosnev tiim Hiiepaik. “Sügiseks loodame leida igas maakonnas paar kooli, kes oleks eestvedajad. Võivad olla ka linnakoolid, sest paljud vanainimesed on kolinud linna,” sõnab Trapido lootusrikkalt.

5000 pühakohta kaardile

Hiiepaik loodab Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks kaardistada enamiku pühapaikadest. Neljas kihelkonnas –Muhus, Juurus, Põlvas ja Võnnus– on uuringutel inventeeritud 189 pühapaika, mis teeb kihelkonna keskmiseks 47,3. Lähtuvalt nendest andmetest on prognoositavalt kaardistama 5000-6000 pühapaika.

“Eestlaste jaoks on loomulik, et käiakse metsas ja saadakse sealt hingekosutust ja energiat. Loodusega seonduvad juured on aga meelest ära läinud,” jutustab Trapido ja lisab “Hea uurida mõnd paika, sinna kohale minna ja oma kehaga tunnetada, kas see koht on eriline.” Isiklikust suhtest mõne kohaga looduses on Trapido sõnul looduslike pühapaikade teadvustamiseni tegelikult väike samm.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.