Kadunute jälil: eksinud seenelistest edukate ärimeesteni (0)
Üks tavaline septembrikuu esmaspäev. Mida tund edasi, seda kummalisemaks aga uudised muutuvad. Viie tunni jooksul tuleb viis teadet kadunud inimeste kohta. Politsei otsib neid. Peamiselt on tegu sügiseste metsaminejatega. Aga mitte ainult.

Alates juunist on Harjumaal metsa eksinud ja kaduma läinud 30 inimest, nendest septembris 16. Nii räägib Põhja prefektuuri teabebüroo vanemkomissar Urmas Tuisk. Metsa asemel kasutab ta sõna „maastik“, kuid kõik saavad ju aru, et lagedal väljal inimene ära ei eksi.

Kuivõrd jutuajamine vanemkomissariga toimub nädalapäevad tagasi ja andmed on omakorda nädala jagu vanad, 16. septembrist, siis on septembris ära eksinud keskmiselt üks inimene päevas. Seda ainuüksi Harjumaal.
Süüdi on seened. Ja marjad ka. Mitte seetõttu, et inimesed sobimatuid seeni ja marju manustaksid ning reaalsustaju kaotaksid, vaid sportlik kihk seene- ja marjakorvid täis saada. On see aeg, kui metsade vahel näeb kõikjal kummikute ning pearättide ja mütsidega korilasi. See on seenehulludele aasta parim aeg, politseile aga aasta kiireim periood.

„Loodame, et nüüd sai läbi see aeg,“ ütleb Urmas Tuisk kergelt muiates. „Kuigi eile meedias öeldi, et tuleb veel vihma, ja oi, saab jälle seenele!“
Hea uudis on see, et kõik metsa kadunud on politsei üles leidnud. Vähemalt eelmise nädala seisuga.

Signaal kaardil

Palju abi on sellest, et inimesed on kuulda võtnud, mida politsei meedia kaudu rääkinud on: laetud akuga mobiiltelefon kaasa; öelge lähedastele, kuhu lähete jne.

Tegelikult piisab sellest, kui eksinu helistab telefonilt numbrile 112. Häirekeskuse kaardirakendusele ilmub siis helistaja täpne piirkond. Politseile antakse andmed, kus inimene asub ning korrakaitsjad „lendavad peale“. Nii selgitab kõige lihtsamat lahendust Tuisk.

Keerulisem on siis, kui inimesel pole telefoni kaasas. Näiteks kui tegu on eakama inimesega. Siis tuleb suuremad jõud rakendada. „Sinna kaasame kopterid, hea koostöö on vabatahtlike reservpäästerühmaga, kus on metsaotsinguteks koolitatud välja nii inimesed kui koerad,“ selgitab vanemkomissar. Viimane taoline juhtum oli jutuajamisest päev varem Harku rabas, kus eakas naisterahvas leiti üles kopteritega.
Ebakindla pinnase tõttu ei pääsenud naine aga liikuma ning lõpuks tõid päästjad ta rabast ära.
Nagu öeldud, on kõik metsa eksinud üles leitud. Suur abi on väljaõpetatud koertest. „Tavaliselt piisab kahest koerast. Kui nad on välja õpetatud, siis üks koer teeb ära kümne inimese töö,“ ütleb Tuisk. „Kümme ametnikku ja üks koer peaks hakkama saama. Kui otsing venib mitmepäevaseks, siis kaasame rohkem inimesi, et teha pikemaid ahelaid.“

Lahkub teatamata

Kui inimene läheb metsa marjule-seenele, siis sellest keegi midagi ikka teab. Et käib sealkandis ja käis ka eile jne. Teine lugu on isikutega, kes oma igapäevast rutiini rikkudes äkki lihtsalt kaovad. Ilma ette hoiatamata. Ei tea neist midagi perekond, ei töökaaslased. Täiskasvanud täie mõistuse juures inimesed ning korralikud pealekauba.

Urmas Tuisk ütleb, et paljudel juhtudel pole nad tegelikult politsei jaoks kadunud isikud. „Pere jaoks on nad kadunud, aga mitte meie jaoks, sest me saame nendega kontakti,“ selgitab ta. „Kui inimene kaob, siis me saadame talle SMSi. Sisu on see, et palun võta ühendust, politsei tunneb huvi, kus sa oled, helista 110.“

Ja väga paljud helistavadki. „Ütlevad: minuga on kõik korras, ma ei taha lihtsalt praegu koju minna, tahan puhata,“ räägib Tuisk. „Peale seda me teavitame omakseid, et isikuga on kõik korras, ta paar päeva koju ei tule.“

Põhja prefektuuri pressiesindaja Helen Uldrich lisab, et sellisel juhul ei teavitata peret „kadunu“ asukohast ning kuivõrd isik on elu ja tervise juures, ei tegele ka politsei juhtumiga edasi.
Põhjuseid, miks keegi omal algatusel „ära kaob“, on mitmeid. „Tahab sõprade juurde minna, viina võtta. Neid juhuseid on olnud. Kodus ei ütle,“ toob Tuisk ühe põhjuse välja.

„On ka juhtumeid, kus inimesed on senisest elus nii-öelda väsinud, vajavad puhkust ning tahetakse omaette olla,“ lisab Uldrich. „Sul on suvila, sõidad sinna, kodustele ei ütle ja puhkadki paar päeva.“
Septembri keskel oli Jõelähtme vallas Lool pärast tööpäeva lõppu kadunud noor mees. „See oligi selline juhtum, kus ta ei andnud lähedastele teada. Teda otsiti mitu päeva, saime infot, et teda on nähtud,“ meenutab Uldrich. „Temaga oli see asi, et ta ei teatanud meile, et kõik on korras. Lõpuks saime suheldud.“

Sada korda „jooksus“

Üldjuhul leitakse täiskasvanud omapäi seiklejad ja „puhkajad“ üles. Keerulisem on alaealistega. Mingil siiani teadmata põhjusel on viimaste aastatega kodust ärajooksmiste arv märgatavalt suurenenud. Sellel aastal on esimese kaheksa kuuga rohkem juhtumeid kui kogu möödunud aastal kokku. Helen Uldrich märgib, et statistika tõuseb korduvate jooksikute tõttu ja et „esmakordseid jooksjaid“ väga palju ei ole.
„Tänavu on on üks alaealine, 15-aastane, juba 68 korda ära jooksnud. Üks paar aastat vanem poiss 64 korda,“ toob ta näiteid. „Rekordi tegi eelmisel aastal üks poiss Ida-Virumaalt, kes oli jooksus sada korda.“

Tänavu on ainuüksi Harjumaal kaheksa kuu jooksul tulnud üle 2000 teate ärajooksmiste kohta. Eelmisel aastal oli üle Eesti 1700 teadet.

Mõnda ei leitagi

Viimane grupp kadunud inimesi on see kõige keerulisem – need, kes on kadunud aastaid, ning need, kelle puhul võib kahtlustada, et tegu on kriminaalkuriteoga. Helen Uldrich ütleb, et lahtisi toimikuid on viimaste aastate peale päris mitu. Ühtegi juhtumit ei lõpetata enne, kui on selge, mis inimesega juhtus või ilmub kadunu ise välja. Kuidas juhtumiga tegeldakse, sõltub infost. Urmas Tuisk ütleb, et kui tuleb kasvõi väike infokilluke, siis tehakse juhtum taas aktiivseks.

Uldrichi sõnul ei saa pidevalt ühe juhtumiga siiski lõpmatuseni tegelda. „Kindlasti ei ole meil suurt 20-pealist rühma, kes tegeleb ainult ühe juhtumiga. Aga töö ikkagi käib, ühtki kaustikut pole ära unustatud.“

Mõnikord võib lugu leida aga hoopis ootamatu lahenduse.
„Tean juhtumit, kus inimene oli kümme aastat kadunud ja leiti üles. Ta oli aastatega muidugi palju muutunud. Meile anti teada, et teda on nähtud ja me tegime kindlaks, et tegu on tõesti selle inimesega,“ räägib Uldrich.
Tegu oli pereinimesega, kellel korralik töö, kuid ühel päeval enam koju ei läinud, jättis oma asjad ning keegi ei teadnud temast aastaid. Suurema osa kadunuks olemise ajast oli mees elanud asotsiaalina erinevates varjupaikades.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.