Saada vihje
Ka sulega saab teha kaunist kirjakunsti (0)
Kuusalu rahvamajas on 6. maini avatud näitus “Kalligraafia Heino Kivihalli ja tema õpilaste käe läbi”. Sellel saab näha kalligraaf Heino Kivihalli, Tatiana Iakovleva, kohaliku kunstniku ja õpetaja Anu Karjatse ning ka õpilaste töid. “Kirjakunst on ala, mis vajab aega ning pühendumist,” ütleb Anu Karjatse.

Õpetaja Heino Kivihall on rääkinud: “ Kalligraaf ei ole masin. Ta töötab aeglaselt. Tema kätt ja vaimu juhib aastatuhandete kogemus. Ta looming elab ja hingab. Kalligraaf alustab sealt, kus lõpevad arvuti võimalused.”

Anu Karjatse ütleb, et taas käsitsi kirjutamiseks tulebki tint, värv ja sulg kätte võtta. “Edasi peaks panema enda mõtted paberile ja ise sealjuures ka mõelda. Ilukirjaga tegelemine näitab, et austame sajanditevanuseid käelisi tegevusi,” rõõmustab Karjatse.

Eesti suurim nimi kirjakunsti ilmas on Villu Toots, kes oli aastakümneid Eesti selle ala A ja O. Tema õpilane on omakorda Heino Kivihall. “Mina õppisin Kivihalli juures üle 20 aasta tagasi kolmeaastasel kursusel. Siis jätsin kirjakunsti ja ilukirja unarusse,” meenutab Karjatse. Kuid südames oli naisel kogu aeg soov kunstiga edasi tegeleda. “2017. aasta sügisel helistasin Heino Kivihallile ja tema kutsus mind Ukraina keskusesse. Seal on tema sõnul hea vaim ja toredad inimesed,” jätkab naine.

Kivihall tegi Karjatse tuttavaks kalligraafiaõpetaja Tatiana Iakovlevaga. Kui naine oli poolteist tundi harjutanud, siis tegi Iakovleva talle ettepaneku tulla Ukraina kultuurikeskusesse õpetajaks. Karjatse oli nõus. Samal ajal alustas ta kursusi ka Kolgas ja Kuusalus.

Kirjakunst tekitab huvi

Kuuldes, et pealinnast nii kaugel õpetatakse ilukirja, küsinud Tallinna rahvas: kuidas metsas sellise asjaga tegeldakse? “Aga järelikult on selle kunsti vastu huvi. Kolgas on rühmas kümme ja Kuusalu rahvamajas sama palju. Rohkem ei saagi võtta, kuigi osad huvilised jäid ukse taha,” ütleb Anu Karjatse.

Mida Kuusalu näitusel näha saab? “Töid on palju ja enamus neist on superilusad. Võtsime valdavalt tekstideks Eesti luulet ja muud ilukirjandust. On veidi vanemaid ja on ka uuemaid töid,” räägib Karjatse. Kirjastiile on erinevaid ning osades töödes kasutati ka akvarelle. Väljas on Heino Kivihalli, Tatiana Iakovleva ja Anu Karjatse ning Ukraina keskus õpilaste töid. “Siin on näiteks sellist jaapanipärast kunsti. Oleme kunstis oma tagasihoidlikkuses kohati päris sarnased,” leiab Karjatse.

Tavaline käekiri ja ilukiri ei hakka mingil juhul teineteist segama. Kunstiteoseid saab luua igaüks. 

Valdavalt on kasutatud sulekirja. Sellega tegelemine võib mõnikord algaja kannatlikkuse proovile panna, sest kohe ei pruugi ilus kiri välja tulla. “Enne on vaja saada sõbraks sule ja paberiga. Ja tuleb saada aru, et ilukiri on meditatsioon, mis annab rahu,” räägib Karjatse. Populaarne on ka taaskasutus. Näiteks mõni töö Kuusalu näituselt on kirjutatud pakenditele.

Enda töödest tõstab Karjatse esile “Ema õpetusssõnad tütrele”. “Minul oli ees sinine paber. Selja taha jäävast aknast paistis päike ning paberil moodustas vari minu silueti. Joonistasin kiirelt selle sulega üle,” kirjeldab naine. “Kutsusin siis noorima tütre ja ütlesin: ära liiguta. Joonistasin vaid sõnu kasutades paberile ka tema silueti. Õpetussõnadega visualiseerides oligi huvitav pilt valmis,” ütles Karjatse.

Õpilastele vajalik

Väga eriline on vanaslaavi kirjakunst. Näitusel on pilt “Kolmekäelise jumala palve”. Just tema on Ukraina kreekakatoliku kiriku Kolmekäeline Jumalaema kaitsepühak, näitusel on töö sini-must-valge. Erilaadne on „colapen“, nn plekkpliiatsiga ehk lõigatud plekist pliiatsiga kirjutatud tekstid. “Plekist vormitud kirjutusvahend hoiab kas tinti või värvi. Ja sellega saab teha väga jõulisi ja huvitavaid, mängulisi töid,” lisab Karjatse.

Et näitus on veel kaks nädalat lahti, soovitab õpetaja tulla külla ka koolilastel. Just nendel on tarvis harjutada käega kirjutamist. Vastasel juhul tehakse suur karuteene, kui kaob harjumus ning selle asemel klõbistatakse vaid arvuti või nutitelefoni klahve. “Vaatamist on küll. Väljas on 1. sajandist pärit kirjaviis “rustika”. Samuti näiteks “ruutkapitaal”, “kapitaal” ja “untsiaal” ja palju teisi kirjastiile ka tänapäevases tõlgenduses,” räägib Karjatse.

Kas tavaline igapäevane käekiri ning ilukiri on kuidagi seotud ja võivad teineteist segada? “Küsisin seda ka Heino Kivihallilt. Ta vastas, et ei ole seotud. Tema käekiri oli täpselt selline, kustpoolt tuul puhus,” ütleb Karjatse. Mitme asjatundja hinnangul on see isegi hea – kui ei ole kujunenud välja korrapärast käekirja, siis ongi kergem omandada uusi võtteid ja ilusat kirja.

ARVAMUS: Ulvi Rand, Veljo Tormise kultuuriseltsi tegevjuht
Käin ka ise Anu Karjatse juhendamisel Kuusalus korra nädalas ilukirja tegemas. See on hea stressimaandaja ning lülitab sind ümbritsevast täiesti välja. Praeguse aja kiires maailmas on see väga vajalik kui oled leidnud sellise hobi.
Pealegi on tööd oma käega tehtud ning tulemus kohe näha. Kas siis hea või halb. Mõnikord võid olla ka vihane, et miks ei saa kohe ilusat kirja ja tervikut. Aga siis avastad endas koolilapse, et oled taas laua taga, sulg pihus, ja kõik sõltub sinust. Harjutamine teeb meistriks, nagu öeldakse. Ja harjutama peab.
Sügisel on plaanis kindlasi kalligraafiakursusega jätkata – korra nädalas Kuusalu rahvamajas ja korra nädalas Kolgas. Tundub, et kirjakunstist lugu pidavaid inimesi jagub ja soovijaid on.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.