Saada vihje
Juminda randu turvavad vabatahtlikud merepäästjad (0)
Riigikogulane Artur Talvik (52) on muude lennukate ettevõtmiste kõrval taaselustanud vabatahtliku merepääste Juminda poolsaarel. Kokku osaleb ettevõtmises kaheksa küla rahvas.

Asi hakkas hargnema Juminda vabatahtliku korrakaitsepatrulli loomisega 2009. aastal. Huvilisi tuli kokku kuuekümne ringis. “Siis tüüpidega arutasime, drugs et võiks merele ka midagi teha, search ” meenutab Tapurla küla asukas Artur Talvik.

Oma mõju on olnud ohvriterohketel õnnetustel. Nii näiteks uppusid 2004. aastal kolm Kolga lahele paadiga pidutsema läinud noort. 2010. aasta hukkusid Kolga lahel süstavõistluse käigus samuti kolm inimest.

Aastas neli päästmist

Vabatahtliku merepäästega ühines Hara, Virve, Tapurla, Juminda, Tammistu, Leesi, Kolga-Aabla ja Pudisoo inimesi. Esimene koolitus saadi neli aastat tagasi. Praegu on Juminda poolsaarel koolituse läbinud vabatahtlikke merepäästjaid kokku 22.

Koolituse esimene aste kestab kuus, teine neli päeva. “Esimesel astmel õpetatakse päästma. Teiseks astmeks peab sul juba olema väikelaevajuhi tunnistus ja sidepaberid. Iga kord, kui me merele läheme, peab olema vähemalt üks teise astme mees kaasas,” ütleb Talvik.

“Eesmärgiks on, et praktiliselt igas külas oleks vähemalt üks meeskond olemas,” räägib Talvik. Seni on Juminda rannaküladest kõrvale jäänud veel Pedaspea ja Kiiu-Aabla, aga Talvik loodab, et tulevikus leitakse vabatahtlikud ka sealt.

“Me oleme iga aastal kuskil neli korda päästmas käinud. Üks kolmeliikmeline paat, mis hakkas ära uppuma, need sai küll ära päästetud,” meenutab Talvik kahe aasta tagust juhtumit. See paat hakkas lekkima pooleteise kilomeetri kaugusel poolsaare tipust.

Kurvemini läks tänavu 2. juulil. “Väljakutse peale läksime Eru lahele. Kahjuks leidsime tühja paadi. See on see ebameeldiv pool, kui sa ei saa inimest päästa, kui ta on juba läinud. Ta oleks saanud augustis 50. aastaseks,” ohkab Talvik.

“See on jällegi õppetund kõigile. Tema oli selline mees, kes põhimõtteliselt päästevesti ei kasutanud ja see maksis kätte,” lisab Talvik. “Ta oli lihtsalt merd nautimas, aga väikese kummipaadiga ja maatuulega. Seal need näitajad olid kõik väga halvad.” Hukkunu surnukeha pole siiani leitud.

Põhialuseks Varvara

“Meie peamine päästepaat on 11,5 meetri pikkune kaater Varvara,” räägib Talvik. See on üks veeteede ameti endistest alustest, mis oli kümme aastat kaldal seisnud. Riik andis selle vabatahtlikele tingimusel, et need teevad selle ise korda. Remondiks kulus 12 000 eurot. Varvara saadi taas merele 2014. aasta augustis. Praegu hoitakse kaatrit poolsaare idaküljel Tapurla sadamas.

“Siis igaühel on personaalne päästevarustus ehk kuivaülikonnad, spetsiaalsed päästjate vestid. Lisaks on meil veel kolm isiklikku paati, mis on ka valves. Need on kuue- kuni seitsmemeetrised kaatrid,” seletab Talvik.

Järelkasvu nimel korraldatakse noorte merepäästjate lastelaagrit. Eelmine aasta toimus see Tapurlas, tänavu Jumindal. “Sellel aastal on lausa 90 last sinna tulemas,” rõõmustab Talvik. “Me poolsaare inimesed kõik ise teeme seda.”

Kogu Eesti peale kokku on vabatahtlikke merepäästeühinguid kolmekümne ringis. “Politsei- ja piirivalveamet vaatab, et need ühingud oleksid toimivad. Sellist kolme mehega ühingut pole mõtet pidada, sest see tõenäosus, et sa just siis oled kohal, kui reageerima peab, on üsna väike,” arvab Talvik.
Tulevikku silmas pidades loodab Talvik, et vabatahtlikud merepäästjad saavad juurde reostustõrje võimekust. “On isegi silmaga näha, kuidas suured tankerid panevad Ust-Luuga poole. Kui seal kunagi midagi juhtub, siis see on aastateks väga raju.”

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.