Saada vihje
Janek Laev: Paber ilma inimeseta ei tee tööd ega kaitse elanikke (0)
9. veebruaril avaldati 113 tubli ja tuntud Eesti inimese nimed, kes saavad uue nädalal president Kersti Kaljulaidilt kätte teenetemärgid. Nende hulgas on ka Keilast pärit Häirekeskuse peadirektor Janek Laev, kelle tööd vääristatakse Eesti Punase Risti teenetemärgi III klassiga.

Sõbrapäeval vestles Harju Elu Janek Laevaga, et rääkida Eesti kiire abi teenuse ning hädaabinumbrite arengust, ohtudest ja nende vältimisest ning muustki. Et loo autor ning peadirektor on ühe linna mehed, siis olime loomulikult Sina peal.

Kuidas said teada, et oled seekordses autasustatute nimekirjas?

Teada sain eelmise nädala neljapäeval. Tegelikkuses oli plaan selleks päevaks olemas, kuid kõik muutus. Täpsemalt tulin Lasnamäele Häirekeskuse hoonesse. Ning äkki hakkasid meilid liikuma, telefonid helisema ja toredad kolleegid ukse taga tunglema. Sain aru, et midagi on teisiti. Varsti selgus, et elevuse põhjus on Punase Risti III klass. Võtsin vastu õnnitlusi ning vastasid väga paljudele kõnedele.

23. veebruar kujuneb ilmselt ka teistsuguseks, kui varem plaanisid.

NUKUsse minek on kalendris ja olen kindlasti riigipealt teenetemärki vastu võtmas.

Kas oled mõelnud, et mis tõi Sinule ja kogu tublile Häirekeskuse kollektiivile tunnustuse?

Teenemärgi lipukiri on: tegu, mis läheb korda ning selles peitub hoolivus ja märkamine. See on ka meie asutuse põhimõte. Ja kui me ei hooli ega märka, on töö ja mittetegemise tagajärjed kehvad. Aga eks suurim põhjus on ikkagi suur Häirekeskuse ja kiire abi teenuse reform, ühele numbrile 112 üleminek, mis algas juba aastal 2010. Tegime läbi 80 erinevat projekti ja arendust, õpetasime ümber väga palju inimesi, lõime uued kõrgtehnoloogilised ja politseiga ühised töökeskkonnad ning liitsime Eestis kaks hädaabinumbrit ehk 110 ja 112. Tänaseks töötab vaid 112, mille tegevus ainsa numbrina algas 11. veebruaril 2015.
Üleminekule kulus 4 aastat, 3 kuud ja 11 päeva. Eesti ühele hädaabinumbrile ülemineku reform tõi 2016. aastal Häirekeskusele Euroopa Hädaabinumbri Assotsiatsiooni poolt väljaantava Euroopa auhinna.

“Ma ei salli bürokraatiat ning Exceli tabeleid, kuigi ma neid aeg-ajalt kasutan. Seisame Häirekeskusega näoga inimese poole. Paber ilma inimeseta ei tee tegelikku tööd ega kaitse elanikke hädade eest. Seetõttu hoolin esmajärjekorras inimesest ja meeskonnast,” ütleb Janek Laev. 

Milline oli olukord enne ühele numbrile üleminekut?

Varem oli nii, et lihtsa liiklusõnnetuse järel tuli mõnikord teha kaks kõnet. Riik hoidis mõlemaid struktuure üleval ja pani sinna sisse ka raha. Nüüd oleme vähendanud kulutuste dubleeritust ja õnnetuses või avariis ei pea inimesed tegema valikuid, kuhu helistada. On vaid number 112, millelt saab ühe kõnega kutsuda kogu abi. Häirekeskuses tunneme täna ära umbes 170 erinevat juhtumit või kriisi.
Tavainimene teab vee-, tule-, liiklus- ning ka näiteks radioaktiivsuse tõttu juhtunud õnnetusi. Millised on aga vähemtuntud juhtumid?

Kemikaalid on suhteliselt harvaesinevad juhtumid. Eestis esineb õnneks harva juhtumeid lennukite ja rongidega. Ning ka terroritase on madal. Üldjuhul kandub aga hirm üle kontinendi. Ka meie inimesed näevad ohtlikke pakke, kohvreid jne ning muretsevad. Õnneks on siin turvaline.

Kas on parem ikkagi tundmatust kotist või esemest teatada või minna mööda?

Sageli on see tõesti nii, et kui demineerijad veekahuriga koti või kohvri kahjutuks teevad, siis on selle sisu ohutu. Aga sisetunne ütleb: parem karta, kui kahetseda ning teatada. Sest terroril on väga hullud tagajärjed. See ei ole vale väljakutse, kui profid kahtlased leiud üle vaatavad.
Lisan veel, et Häirekeskuse vedamisel on töörühm välja töötanud üleriigilise kriisiinfotelefoni mudeli. Valitsuse kriisikomisjon on heaks kiitnud kriisiinfotelefoni väljaarendamise Häirekeskuse baasil.

Töötad küll Tallinnas, kuid kas elad veel Keilas?

Elan viimased viisteist aastat Laulasmaal. Aga lapsepõlvemaa jääb Keilasse. Uus elukoht on tulnud kasuks, sest olen päevamuredest ja -askeldustest täielikult eemal. Mereni on napp kilomeeter ja selle lähedal elamine on väga vahva ning rahustav.

Kuidas sai Sinust tuletõrjuja ning seejärel päästja?

Keilas sattusin 1990ndate alguses tuletõrjesse juhuse tahtel. Esimene eelistus oli minna taasiseseisvunud Eesti piirile või riigipea turvameeskonda. Need kutsumused mind kõnetasid. Aga sattusin Keilas Uus tänav 9 asunud tuletõrjemajja. Toona juhtis teenistust Vello Plees. Astusin ühe septembripäeva hommikul kell kaheksa üle depoo läve ja esimene tulekahju oli majas, kus praegu töötab Keila linnavalitsus. Seljas olid veel kallid Soome dressid, mida ei jõudnud ära võtta. 1990ndatel sai nähtud väga hulle asju, tulekahjudest kuni Kurkse tragöödiani 1997. Aga eks siis olid kõikidel operatiivtöötajatel samad kogemused. Ainuüksi teedel hukkus 90ndate alguses aastas peaaegu 500 inimest, praegu on see arv 60-70.
Edasi õppisin kaks aastal Väike-Maarjas päästeasju. Siis töötasin Keilas juba jaojuhina ning edasi maakonna päästesüsteemis. Üle Harju oli kaheksa komandot, mina juhtisin nende ühiseid suuremaid operatsioone. Kui hakati süsteemselt looma numbrit 112, siis mina hakkasin Harjus seda omast peast tegema. See õnnestus ja sain aasta 2000 moodustatud Tallinna-Harju keskuse juhiks. Edasi kutsuti mind päästeameti osakonna juhiks ning sain ülesande liita kokku neli regiooni. Häirekeskuse juhina töötan aastast 2012. Minu esimese ametiaja viimane tööpäev Häirekeskuse juhina on 28. veebruar. Aga kindlasti ma kandideerin sellele ametikohale uuesti. Olen olnud ametis viis aastat ja viieks aastaks on kindlasti veel kiire abi arendamiseks vajalikke ideid ja plaane.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.