Neeme külas hiljuti toimunud viie peo päeval kostus ürituse avahetkel kõrvu tuttav hääl, mis rõõmustas, et küll on hea, et mees Neemes targemaks sai.
"Mina arvasin seni, et oo ainult üks rahvatants, aga et neid nönda mitu oo?" üllatus päeva juhtima kutsutud Hiiumaa mees Küla Karla.
Muheda jutu ja mõnusa tämbriga Küla Karla tunnistab, et see on esimene intervjuu, mis temalt võetud. Ajakirjanduslikud trikid on mehele tuttavad küll. Mees, ristinimega Jaanus Kõrv, oli ajalehe Hiiumaa peatoimetaja kümme aastat.
Kumb mees Sa rohkem oled, Küla Karla või Jaanus Kõrv?
Kui sa oleksid selle küsimuse esitanud aasta tagasi, siis Eestimaa ulatuses poleks ma vist mingi mees olnud... või siis ehk kumbki mees olnud. Sest kuigi Kadi Raadios läheb kuues aasta autorisaade "Küla Karla mötleb...", mis eetris igal laupäeval, siis Küla Karlana end nii väga ei tundnud.
Kanal 2 ja "Suvereporter", kus möödunud aastal nö käe valgeks sain, on mu identiteedi Küla Karla poole kõvasti kreeni ajanud.
Aga neid kahte meest pole mul siiski kuigi raske lahus hoida.
Milline on parim nali, mida Sulle on tehtud?
No nüüd oskasid küll küsida! Nii äkki ei tule meeldegi. Seda võin küll öelda, et iseenda üle nalja viskamine ei valmista mingit raskust. Aga vigurit on tehtud küll.
Kunagi, kui Hiiu Kaluris veel kunstnikuna töötasin, pidasime üht sünnipäeva. Paraku lõppes kärakas otsa ja rahaga olid ka kehvad lood. Et aga üks mees ookeanilt just koju oli jõudnud, suured rahad käes, sai talle helistatud ja kampa kutsutud. Tema naise seisukoht oli aga kindel ja see oli - ei.
Ei jäänud muud üle, kui tegin siis telefonitorusse ühe juhtkonda kuuluva mehe häält järgi, kes andis korralduse, et Villu peab kohe kontorisse tulema. See ei mõjunud. Seejärel "helistas" juba ametiühingukomitee esimees, kuid ikka sama tulemus. Lõpuks oli järg "kolhoosi esimehe" käes, kelle kõne järel Villu viie minuti pärast kohal oli. Rääkisime itsitades oma mure ära, käisime poest läbi ja läksimegi tema poole.
Veidi aega pidu pidanud, tuli Villu naine minu juurde ja küsis, kas ma ei tea, mida nii tähtsad ülemused Villust tahtsid? Kui ütlesin, et ole rahulik, mina need ülemused olin, siis päästsid mind vaid kiired jalad.
Millistes paikades Harjumaal oled varem olnud-käinud?
Kui sa esinemisi mõtled, siis paarkümmend aastat tagasi sai tuuriga "Ärtust ära" koos Lembit Sibula ja Rein Tomingaga, kes nüüd kahjuks juba manalamehed, ka Harjumaal mitmes kohas üles astutud. Kuusalus ja vist Loksal...
Viimastel aastatel on esinemisi olnud Tallinnas, Jõelähtmel, Keilas, Jüris, Arukülas, loomulikult Neeme külas ja seda kahel korral.
Kohti, kus Harjumaal käidud... No neid on palju, rääkimata sellest, et kolm aastat sai Kehras lausa elatud.
Milline tunne Sulle Neemest jäi?
Parim! Nii hea auraga vana kena koolimaja ja saal ning rahvas ju rannarahvas - see räägib iseenda eest. Kui ma möödunud aastal detsembris pärast esinemist Neeme kultuurihinge Marika rahulolevat kilkamist kuulsin, siis mis ma ikka lisada oskan!
Kui sa ei juhi pulmi, külapäevi, kontserte või muud tramburaid, siis mida ise heameelega teed?
Kirjutan... hiiukeelset luulet. Kaante vahel on ka kirjakeelne kogumik "Alasti puud", mille rahastamisega kultuurkapital mu läbi põrutas. Ise arvan, et kogul pole justkui häda midagi ja küpseks tunnistasid selle nii Ave Alavainu kui Vaapo Vaher.
Aga hiiu keeles kirjutamine on põnev ja hoopis teisem, kus murrak ei mängigi kõige olulisemat rolli - sa justkui jõuad rida-realt lähemale oma juurtele...
On Sul pere?
Ikka on! Abikaasa Heliga saab sügisel 30 aastat koos "kakeldud", nagu me ise tavatseme öelda, aga ega seda väga tõsiselt võtma ei pea. Meil on kolm täiskasvanud last: Tambet, Teele, Leemet ja teist aastat kooli minev lapselaps Merili.
Esimesest abielust on tütar Annely, kel kaks last, nii et praeguse seisuga olen kolmekordne vanaisa.
Kuidas Sa metsikute austajate hordidega toime tuled?
Ma usun, et kui nad eelmise küsimuse vastuse tähelepanelikult läbi lugesid, siis
peaks see hästi maha jahutama. Teine asi, mis ehk kasuks tuleb, on see, et ma pidavat telekas väga vana ja kasvult üsna "junn" välja paistma, nagu üks Viimsi proua hiljuti ütles. Isegi nii põdur, et kui nad olevat pensionäridega plaani pidanud Hiiumaale ekskursioonile tulla ja Küla Karla giidiks kutsuda, arvanud keegi, et vana mees juba ja mine tea...
Aga... nojah, kas just hordid, aga eks neid, "kel silmist nii kelmikaid sädemeid lööb", ikka ette tuleb.
Enamasti soovitakse ennustamist ja "millal mehele saab", vahel on see ka jutu alustamise ettekäändeks.
Aga ütleme nii, et seni on kõik enam-vähem kontrolli all olnud.
Kelleks Sa lapsena saada tahtsid?
Lapsena oli kange soov saada kaugsõidu tüürimeheks. Miks just tüürimeheks ja mitte kapteniks, ei tea. Herman Sergo raamatud sai selle soovi laineharjal järjest läbi loetud.
Paraku tegi aga nõuka-aeg selle võimatuse üsna kiiresti selgeks - onu elas New York´is, tädi Inglismaal Bedfordis...
Millised on need asjad, mis Sind rõõmsaks teevad ja need, mis okkaliseks ajavad?
Oi, neid asju, mis rõõmu teevad, on ääretult palju! Paar nädalat tagasi tegi mõnusa tunde avastus, et meil on koduvaresed.
Teise eestlase söömine pole mul kunagi suud vett jooksma pannud. Hea, kui kõigil hästi läheb. Eks ma üks parandamatu optimist ole.
Oleme oma majas elanud pea kümme aastat (10. oktoobril saab kümme aastat täis) ja vastu katuseakent on varesepoisid ennegi toksinud. Ühel päeval õue minnes olid nad kolmekesi platsis, üks passis pooleteise meetri kaugusel aia otsas ja ei mõelnudki mu tuleku peale lendu tõusta. Prügikasti kaane kolpsatus sundis neil õhu igaks juhuks tiibade alla võtma. Uhke tunne oli - vares ju tark lind.
Teise eestlase söömine pole mul kunagi suud vett jooksma pannud. Hea, kui kõigil hästi läheb. Eks ma üks parandamatu optimist ole.
Samas, alatust ma ei andesta. Paraku on tulnud seda läbi elada, viimati paar aastat tagasi. Et ma olen Mao aastal sündinud, siis jäävad sellised asjad meelde ja ma pole päris kindel, kas ma aegade pärast ei salva, kui selleks võimalus avaneb.
Millised on need paigad, kus ennast hästi tunned?
Kui sõna-sõnalt võtta, siis kõige paremini tunnen end mere ääres. Metsas ka. Õngitseda ja lanti viskamas käia meeldib ning sügisel seenel.
Hästi tunnen end väikses külas - mis see Kärdlagi muud on - või suures linnas, olgu see Peterburi, Stockholm ja miks mitte Tallinn. Aurea mediocritas ehk „kuldne kesktee" pole mulle kunagi istunud ja seda igas mõttes. Kummalisel kombel on minu elu tähtsad otsused-sündmusedki toimunud samuti kas kuu algul või lõpul.
Aga kodus on kõige parem.
|
