Kolm inimest on elanud läbi Maardu linna keerulise kujunemisloo. Kindlasti on sellisesid inimesi teisigi. Nemad pole Maardu kujunemislugu aga ainult läbi elanud, nemad on linna ise kujundanud.
Kolm eri rahvusest, erinevate elukutsete ja erineva kultuuritaustaga inimest. Ometigi seob neid üks nimetaja, linn. Maardu linn. Kes aga on üles ehitanud linna, on kujundanud paljuski ka linnas elavate inimeste mõttelaadi.
Tuldi, et minna
Maardu volikogu esimees Leo Repponen: "Mina tulin Maardusse 1949. aastal, peale Tartu Ülikooli lõpetamist kehalise kasvatuse õpetajaks. Mis oli siis Maardu? Tallinnast mitte kaugel asuv alevik 500 inimese, barakkide, mõne elumaja ja kooliga. Lähinaabriks oli Kallavere küla. Peamisteks elanikeks olid 1947. aastal siia keemiatehase löökehitusele tulnud või saadetud väga erineva taustaga noored. Kõneldi peamiselt vene keelt. Kooli võimla, kus tööd alustasin, oli nii väike, et võrkpalliplatsi piirid joonistasime seintele."
Maardu Sotsiaalmaja juhataja Malle Dargel: "Mina tulin siia 1955. aastal peale meditsiinikooli lõpetamist. Mind määrati tööle Maardu haiglasse. Vanasti öeldi Kallavere haigla. Hakkasin tööle ämmaemandana - nii et kõnnin nüüd uhkusega mööda linna ja vaatan: see on minu laps, see seal, see... Siin oli veel velskripunkt, postkontor, alevinõukogu. Kõige suurem oli keemiatehas ja Ehitustrust nr 8. koos autobaasiga."
Georgi Bõstrov: "Sattusin Maardusse esmakordselt 1964. aasta juunis, noore mehena. Maardus ja Kallaveres elas siis juba 8000 - 9000 inimest. Tormiline kasv toimus keemiatehase arvel - oli see ju üleliiduline komsomoli löökehitus. Kes tuli löökehitusele armeest, kes vanglast. Kõige kahtlasema elemendi jaoks oli kaks ühiselamut - üks naistele teine meestele. Seal olid aga korteri välisustes augud, et valvurid saaksid jälgida, mida asukad vabal ajal teevad. Linn oli eriline ka selle selle poolest, et siinsed noored ei armastanud võõraid. Kes võõrana tuli, see kaklusesse sattus. Lihtsamalt öeldes: sai keretäie tappa. Mina aga kakelda ei armasta, sellepärast mõtelesin: töötan keemiatehases betoneerijana armeessse minekuni, siis unustan Maardu. Igaveseks."
Nii mõtlesid tegelikult kõik need kolm inimest - teen oma kohustuslikud aastad ära, siis unustan selle suure küla.
Üleliiduliste löökehitajate küla
Georgi Bõstrov: "1968. aastal tulin sõjaväest. Ikka tagasi Maardusse. Hakkasin tööle sealsamas Keemiatehases elektrimontöörina. "Rebasesaba", mis enne sõjaväkke minekut Maardu kohal püsis, seisis ikka sama kindlalt. Nüüdseks on räme tervistkahjustav väävlisuits linna kohalt ammu kadunud, alles on aga ühiselamutuba, kus tulevane linnapea, nagu paljud noored, abielumehena alustas.
Georgi Bõstrov: "Jagasime sõbraga riidekapi abil toa pooleks ja nii mahtuski kaks paari ühte tuppa elama." Nüüd asub sellessamas toas sotsiaalmaja juhataja Malle Dargeli kabinet.
Malle Dargel: "70ndate keskel hakati Tallinnas valmistusma Moskva Olümpiamängude purjeregatiks. Vaja oli palju ehitada - purjespordikeskus, teletorn, Olümpia hotell. Eks ehitajad sõitsid ka jälle lööktöö korras üle Nõukogude Liidu kokku. Ja kuhu neid mujale ikka sai elama panna kui Maardusse. Maardu ja Kallavere kasvasid nii suureks, et pidi vägisi saama linnaks."
Maardu saigi linna tiitli 17. juulil 1980. aastal. Malle Dargelist sai linna täitevkomitee sekretär.
Georgi Bõstrov: "Mina oli sel ajal Kohtla-Järve Kommunaalkombinaadi juhataja. Kui aga Tallinna Uussadamaehitus Muugale algas, tulin Maardusse tagasi. Kes seda sadamatki ehitasid, kui mitte lööktöölised? Aga ei maksa arvata, et siia ainult vangist või armeest tuldi. Tollased kõrgkoolid saatsid keemiatehasesse vägagi korralikke spetsialiste."
Vene külast euroopalikuks linnaks
Malle Dargel: "1988. aastal sai linnapeaks Georgi Bõstrov. Kuulusime ju veel N liitu, maksid kõik tollase totaalriigi seadused. Ainult käima oli läinud perestroika, lasti natuke ka kohapeal mõelda.
Georgi Bõstrov: "Linnale oli vaja raha. Linna eelarve oli 58 000 rubla - no mis sellest sai? Tegin ettepaneku Tallinna rahandusametile, tollasele juhatajale Tonsiverile jätta tulumaks linna käsutusse, mitte võtta riigi ühisesse katlasse. Erandkorras saimegi loa kolmeks aastaks. Esimese aasta lõpul oli meie eelarvel 3 miljonit rubla, teisel 12 miljonit ja kolmandal 23 miljonit. Siis sai Tonsiver aru, kui mööda oli ta pannud. Aga linn sai rikkaks (Sellel ajal toimus ka rubla kiire devalveerimine. Toim.)
Need rublad ei läinud linnapea majaehitusse (Georgi Bõstrov elab siiamaani kortermajas. Toim), vaid linna heakorda: teede asfalteerimisse, tänavavalgustusse ..."
Linnapea sõitis esimest korda välisvisiidile Rootsi, Göteborgi kommuuni.
Georgi Bõstrov: "Ei saanud võrrelda tollast Maardut Göteborgiga. Milline heakord, millised sotsiaalobjektid!"
Ei andnud võrrelda ka linnapeade töötasusid. Maardu meer sai 3000 rubla, Göteborgi ametimees 120 000 rootsi krooni. Sellest piisas, et omada uhket villat, kaatrit, luksuslimusiini."
Georgi Bõstrov: "Tagasi jõudnud, kuulutasin: meie teeme Maardust samasuguse linna nagu Göteborg! Mitte suuruselt, vaid heakorralt, sotsiaalobjektidelt. Me teeme Maardust euroopaliku linna, Maardus peab inimestel olema sama hea elada kui Göteborgis."
Eesti ajalehed siis nii ei arvanud. Ei usutud, et Maardust võiks euroopalik linn saada. Õhtuleht kirjutas rohkem kommunistlikust unistajast Georgi Bõstrovist, kes Rootsist tulles täielikku meeltesegadusse sattunud on.
Kirik ja kalmistu seovad inimesi
Georgi Bõstrov: "Sain ise ka aru, kui raske oli sellest keemiakombinaadi ümber koondunud suurkülast linn ehitada. Kes oli siis keskmine linnaelanik? Siia juhuslikult löökehitusele sattunud inimene. Mõni harimatu, mõni haritud, üks kriminaalse taustaga, teine laitmatust lastetoast. Mis neid liitma pidi? Kellelgi polnud ju siin juuri. Tehti päevatöö ära, teeniti natuke raha ja... rohkrem midagi. Pealegi hakati siis ju keemiatehast reorganiseerima, paljudel kadus töö sootuks."
Ometigi hakkas linn ilmet muutma. Tekkisid kaubanduskeskused, majad polnud enam üksluiselt hallid ja ühte moodi.
Georgi Bõstrov: "Mis seob paigaga paljusid põlvkondi? Kalmistu, vanemate kalmud. Georgi Bõstrovi eestvõttel rajati linna oma kalmistu. 1998. aastal sai valmis Maardu peaingel Miikaeli kirik. Ka Jehhoova kummardajad tahtsid luua Maardusse oma Kunigriigisaali. Said nemadki tingimusega- ehitavad linnale purskkaevu. Kunagisest ühsielamust, kus linnapea alustas, on saanud sotsiaalmaja. Neid maju on kogunist kaks, üks puudega inimestele, teine elu hammasrataste vahele jäänutele. Malle Dargel teab ja tunneb neid isiklikult kõiki.
Keeleküsimus pole probleemiks
Mis on aga 30-aastase Maardu linna põhiprobleem?
Georgi Bõstrov: "Töötus, kindlasti töötus. 2000 inimest on meil praegu tööta. Aga siin saab valitsus rohkem ette võtta kui linnavalitsus, kuigi ka meie lööme kaasa. Linna eelarve on jäänud väiksemaks. Oli 230 miljonit, siis 215 miljonit. Nüüd võtame vist 200-miljonilise eelarve vastu. Investeeringud on peatunud, mille eest siin veel abivajajaid aidata?"
Maardu linn võtab oma eelarve vastu traditsiooniliselt detsembris, enne eelarveaasta algust ja seda tõenäoliselt ainsana Eestimaal.
Malle Dargel: "Linn vananeb. Praegu on meie 16 400st elanikust 4000 pensionäri, iga neljas elanik on pensionär. Peamine põhjus on selles, et need kes töötasid keemiatehases või kaevanduses, said varakult pensionile. Sellest meie suur pensionäride osakaal."
Leo Repponen (rahvuselt ingerlane): "Paljud arvavad, et meie põhiprobleemiks on keeleküsimus, et kõigis ametiasutustes saab hakkama ainult vene keelega, koduköök on eesti keele harrastamiseks. Tegelikult see nii ei ole. Kuigi linn on internatsionaalne, kõlab eesti keelt aina rohkem. Ka linnavalitsuse istungid toimuvad eesti keeles."
Georgi Bõstrov: "Tähtis on inimene, mitte keel."
|
