Pühapäeval, 14. märtsil on emakeelepäev. Keel on eestlaste jaoks olnud alati midagi enamat kui lihtsalt suhtlemisvahend.
Virumaa ajakirjaniku Rein Siku eestvedamisel avati 1994. aasta 21. mail Kadrinas pidulikult emakeele ausammas - seni teadaolevalt ainus ausammas maailmas, mis on rajatud emakeele auks. Kadrina kooli kõrval kõrgete puude varjus seisvale aabitsakuke stiliseeritud pead kujutavale kivile on raiutud kaks sõna: SÕNA SEOB. Neid sõnu võib mitmeti tõlgendada, üks ja kindel tähendus on neil aga see, et eestikeelne sõna seob meid eesti rahvaks.
Emakeelepäeva hakati tähistama Virumaa kooliõpetaja Meinhard Laksi eestvedamisel 1996. aastal luuletaja Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäeval, 14. märtsil. Aastal 1999 sai sellest riiklik tähtpäev. Kui mitte teistel päevadel, siis vähemalt sellel päeval meenutatakse Kristjan Jaagu sõnu:"Kas siis selle maa keel laulutuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida?"
Sel päeval heisatakse kõikjal Eestis - Sõrvest Narvani ja Viinistust Mõnisteni - riigilipud. Ning neile, kes ei tea, miks sini-must-valge taas välja toodud on, annab see võimaluse selgitada - me austame sel päeval oma keelt. Põhiseaduseski on keel ja lipp kõrvuti: põhiseaduse § 6 kohaselt on Eesti riigikeel eesti keel, § 7 aga sätestab Eesti riigivärvidena sinise, musta ja valge.
Emakeele ausamba rajamine ning emakeelepäeva kui riikliku tähtpäeva tähistamine näitavad, et keel on meile väga oluline. Keel on meie rahvusluse kandja ning omariikluse nurgakivi.
Rahvuslus ei ole midagi sellist, mida me peaksime häbenema. Tuleb aga kahetsusega tunnistada, et suures globaliseerumise tuhinas on viimasel ajal kuulda hääli, et nüüd, kui oleme Euroopa Liidus, pole rahvusel ega keelel enam mingit tähtsust. Rääkimata tuntud ajakirjanikust, kelle sõnade kohaselt „Eesti multikultuurses ühiskonnas on igasugune „keeleseadus" praeguseks muutunud inimeste põhiõigusi ahistavaks barbaarseks ja natsionalistlikuks terroriks" ning need, kes mujalt Eestisse tulnud inimestelt eesti keele õppimist nõuavad, „tuleks kiiremas korras saata psühhiaatrilisele ravile!"
Keelte, rahvuste ja miks mitte ka sugude kadumisest kõnelemist võiks mõista juhul, kui seda teeks kogudust manitsev kirikuõpetaja, kes on oma jutluse aluseks võtnud apostel Pauluse Galaatia kirja sõnad:"Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses." Võimalik, et taevas, millest Paulus räägib, ei ole rahvusel ega keelel enam mingit tähtsust. Kuid selle maa peal, kus meie elame, ja isegi Euroopa Liidus, millesse me kuulume, on tähtsad nii rahvus kui ka keel.
Vaatame pisut ajas tagasi. Carl Robert Jakobson lausus oma esimese isamaa kõnena tuntud „Eestirahva valguse-, pimeduse- ja koiduajas" 1868. aastal:"Pääasi aga, kust ühe rahva vaimuharimise järge äratunnukse, on temal keel. Keel on ühe rahva harimise kandja, ja seepärast ka tema kauni korra ja priiuse sünnitaja, on tema kõige kallim pärandus. Keel on kes üht rahvast rahvaks teeb; ta varjab üht lõpmata väge ja pühaust oma sees. Keel ja mõistus käivad käsikäes, sest keel on avalikuks saanud mõistus. Seepärast võime ka sest, kuidas ühe rahva keel haritud on, kõige paremine rahva enese vaimujärge äratunda."
Tammsaare, keda tihtipeale tsiteerivad ka need, kes teda lugenud ei ole, kirjutas juba 1915. aastal artiklis „Keelest ja luulest" järgmised sõnad:"Te olete suured rahvuslased, aga miks tahate siis Viini tantsudele ja Pariisi moodidele rohkem aega pühendada kui emakeelele?" ning lisab:„Vast on tululikum keelt tarvitada kui temast targutada."
Teoloog ja kirjanik Uku Masing kirjutas aga 1938. aastal."Igal rahval ja igal mõtteviisil on oma väärtus, kuid igal rahval on ka oma kohused. Ning pole usutav, et mõnele rahvale oleks tehtud ülesandeks sulada ära teise."
Jakobson räägib sellest, kuivõrd on omavahel seotud keel ning rahva suured eesmärgid: haridus, kord ja priius. Oma tänaste teadmiste juures võime kinnitada, et arenenud kirjakeel on tõepoolest nii kvaliteetse ja konkurentsivõimelise hariduse kui ka hästitoimiva riigikorralduse ning selgete ja arusaadavate seaduste alus.
Tammsaare selgitab talle omasel vaimukal viisil, et keelest targutamine ei tee veel kedagi rahvuslaseks, kui kõik jõupingutused on tegelikult suunatud „Viini tantsudele ja Pariisi moodidele" ehk püüdlusele vastata „euronõuetele".
Uku Masing aga hoiatab otsesõnu identiteedi kaotuse eest. Just väikestel rahvastel võib olla oht end alaväärsena tunda ning oma keelt väheväärtuslikuks pidada. Kahjuks puutun oma igapäevatöös pidevalt kokku eesti ettevõtjatega, kes panevad oma firmadele võõrkeelsed nimed, reklaamivad ennast võõrkeelsete reklaamlausetega ning teevad kõik endastoleneva selleks, et ükski eestikeelne silt nende äri ei risustaks. Keeleseadus lubab sellistel juhtudel küll ettekirjutuse jõuga eesti keele kasutamist nõuda ning seda me ka teeme. Ometi teeb meele mõruks, kui mõni ärimees, kelle firmasse tõenäoliselt ühelgi välisturistil kunagi asja ei ole, selgitab, et tema äri on suunatud välismaalastele ning sildid on võõrkeelsed, sest „eesti keel ei müü".
Tunneme muret ja oleme teinekord pahasedki, kui mitte-eestlased eesti keelt ei räägi. Ja seda kindlasti õigustatult. Kuid kui me ise oma keelt ei austa, ei ole põhjust oodata, et mujalt tulnud inimesed seda austama, armastama ja õppima hakkavad. Austagem oma keelt, siis austavad seda ka teised!
|
