Lastekirjanik Jaan Rannap pälvis tänavu suure tunnustuse, vabariigi president Toomas Hendrik Ilves tunnustab teda loometegevuse eest, mis rikastanud Eesti kultuurielu, Valgetähe IV järgu teenetemärgiga.
Lumise ja muinasjutuliselt kauni metsatuka äärses talus Kose-Ristil kohtume lugupeetud lastekirjanikuga päev enne autasu üleandmist. Rannapite suur sõbralik koer hõikab peremehele tuppa, et külaline tuli ja kappab lumehangede vahel lustakalt nii et lund lendab.
Peremees tulebki, hoiab kutsat kinni ja lohutab: "Ära muretse, see on oma inimene" ning mauhti-mauhti liputab suur sõber saba. Toas toob kirjaniku abikaasa Eevi mustikakoogi ja kohvi lauale ning vestlus võib alata.
Presidendi ja riigi tunnustus on suur asi, kuidas see teade Teieni jõudis?
Tulin suusatamast, oma rahvas oli arvuti lahti teinud, seda lugenud ja siis kuulutasid seda mulle ukse peal. Alguses mõtlesin, et teevad nalja, siis vaatasin ise järgi. Eks see üks suur ehmatus ja üllatus oli. Ma võtan seda tunnustust kui tähelepanemist töö puhul, mida me oma kolleegidega tegime, kuidas öelda, lasteajakirjanduse arendamisel. Mina ju oma elust olin 44 aastat seotud TÄHEKESE väljaandmisega.
Meil on ju lugemisaasta ja Teie olete kirjutanud vahvaid raamatuid, mida loeb juba mitmes põlvkond lapsi...
Jah, võib-olla küll. Lugemisaastaga ma ise autasu ei seostanud.
Teie raamatute kangelastest elab Nublu päästeametis päris omaette elu. Olete Nublu tegemistega kursis?
Ikka olen. Päästeamet kutsus mind noorte päästeteenistuses osalenud laste autasustamisele ja kirjanduslike võistluste puhul ka. Lapsed kirjutasid, kelleks nad tahavad saada. Oli ka väga selgesõnalised pealkirjad, näiteks "Miks ma pean tuletõrjuja tööd tähtsaks". Siis olin mõned aastad nende tööde hindamise þüriis ja auhindade kätteandmisel. Paar aastat tagasi ütlesin, et ma enam ei tahaks tulla ja nüüd pole nad mind enam kiusanud (muheleb).
Nublu teenib ju sisulist eesmärki, milleks päästeamet teda kasutab - selgelt tuletatakse Nublu kaudu lastele meelde, et tikkudega ei tohi mängida, suitsetamine on üks paha asi ja muid ettevaatusega seotud asju ka. Päästeamet kasutab Nublut, kuna rohkem sellist raamatut pole.
Kunagi kirjutas Manivad Kesamaa tikkudega mängimisest, aga sellest on palju aega möödas. See raamat oli otsesõnu väga õpetlik ja keelav.
Nublu on mänguline ja selles mõttes lastele sobilikum. Nagu olen aru saanud, siis kirjastus annab aga uusi tiraaþe välja, et päästeametil oleks koolides käies lastele kinkida. Kahjuks pole võimalik saada enam Edgar Valteri illustratsioonidega raamatut, nüüd on uus Nublu.
Millised raamatud peaksid Teie arvates koolilaste kohustusliku kirjanduse nimekirjas olema?
Ma ei ole sellele mõelnud. Praegu ilmub lasteraamatuid nii palju, et ei jõua kõiki lugeda. Nägin, et Sipsikust on uus väljaanne. Rääkides kõige nooremast lugejaskonnast, siis Sipsikut peaks küll iga laps lugema.
Hea on Ellen Niidu "Triinu ja Taavi lood", kus ei teki niisugust probleemi, et laps ei saa aru. Hiljem ilmunud raamatutest muidugi Aino Perviku "Paula lood", mis on suurepärased, seal on kõik kuidagi omane ja arusaadav ning väga ilusa sõnakasutusega. Säärast teksti lugedes hakkab lugeja ehk ise ka paremini rääkima.
Et anda nimekirja, peaksin selle peale pikalt mõtlema ja mõnda asja veel üle lugema. Sellise soovituse tegemiseks ei ole ma praegu võimeline. Meil on nii palju kompetentseid inimesi, kes oskavad seda teha.
Oma laste pealt näen, et lemmikuiks on omad, eesti tegelased: Nublu, Limpa, Lotte, pokud.
Jah, kui tagasi pöörduda selle juurde, mis tingimata peaks kooli noorema astme soovituslikus nimekirjas olema, on need Edgar Valteri raamatud. Mõned on ikka suurepärased: "Kullast vilespill" ja "Kassike ja kakuke". Kui need raamatud välja tulid, olin täiesti rabatud, et Valter on nii sõnaosav ja nii leidlik. Leidlik on ta küll kogu aeg olnud, aga et nii sõnaosav... See oli mulle suureks üllatuseks. Mäletan, et kirjutasin Edgarile selle esimese raamatu puhul, et tead, nüüd sa teed meile kõigile pika puuga ära (muheleb).
Pokumaailma väljamõtlemine, see on muidugi geniaalne, sääl pole midagi öelda, lihtsalt võta müts maha ja tee kummardus. Küllap neid pokusid tuleb nüüd tohutult ja lõpuks kommertslikkus võib mingil määral seda ilusat pokude asja kahjustada. Liigne kommertslikkus ei tule vahetule omaksvõtule kasuks. Loodame, et nii ei lähe.
Suurepärane, et Pokumaa õnnestus lõpuks päriselt luua, meie lastel polegi kohta, kuhu ekskursioonile sõita. Munamägi on ainus paik, kuhu tingimata kõik tahavad minna.
Loe edasi 26. veebruari lehest!
|
