|
Seekord siis Brüsselist. Varem on mitmesugused rahatähed meile saabunud nii Venemaalt Peterburist kui Moskvast, nii Rootsist kui Taanist, nii Saksamaalt kui isegi Poola mailt. Oma raha on Eestis kehtinud kahe iseseisvusaja peale kokku kõvasti alla poole sajandi. Aga eks ole ju ka okupatsiooni ja mitmesuguste liitude kestvusaega olnud suurusjärkude võrra rohkem aastaid.
Väikelinnale pole oma raha vaja
SEB - panga ökonomist Hardo Pajula tõdeb kolmapäevases Äripäevas, et Eesti on oma 1,3 miljoni inimese ja 14 miljardi eurose (aasta)kogutoodanguga maailma mõõtkavas siiski vaid üks laialivalgunud unine linnake ja laialivalgunud unistel linnakestel ei ole üldjuhul oma raha. Samas lisab ta, et eurotsoon on rublatsoonist ikka kõvasti etem. Milleks üldse see viimane võrdlus? Minu teada pole siiani Eestis olnud vähegi arvestatavat arutelu nende kahe tsooni võrdlemisel. Jutt on alati olnud kas euro tulekust või krooni säilitamisest. Kas ei viita tuntud spetsialisti taoline võrdlus mitte vähem tuntud ütlemisele, et parem varblane peos kui tuvi katusel. Värvuke oleks siis euro, aga rublat tuviks pidada on vist veel vara. Kuigi Moskva teeb jõulisi pingutusi, et hõlmata võimalikult rohkem endisi liiduvabariike ühtsetesse kaubandus-, tolli ja rahaliitudesse.
Mis puutub aga unisesse linnakesse, siis mõtlen praegu õudusega, mis oleks saanud Pajulast, kui ta oleks tulnud sama jutuga krooni tühjusest välja nendel aastatel, kui suure ja erksa kodumaa rubla hakkas minema hingusele ja Eesti kroon oli uuesti saabumas.
Kas euro on üldse raha?
Saksamaa kantsler Angela Merkel väidab, et euro pole vaid maksevahend. Euro olevat Euroopa riikide koostöö sümbol ja garant, mille kollapsi järel võib laguneda liit ise. Eks igasugu liitude puhul see jama ju olegi, et mingi komponendi ärakukkumisel satub ohtu kogu kaadervärk. Kui midagi juhtub iseseisva riigi majandusega, siis tehakse raha odavamaks. Paksu pahameelt küll palju, kuid riik ise naljalt ära ei lagune.
Eesti krooni devalveerimisohu kuulutamisega tuntust kogunud Danske Banki analüütik Lars Christensen on Merkeliga samal lainel, kui väidab, et vähemalt lühiajaliselt Eesti majandusele euro tulekust märgatavat tulu ta tõusmas ei näe, pigem olevat tegemist poliitiliselt tähtsa sammuga.
Eestis peaks veel elus olema inimesi, võib-olla isegi valitsuses, kes kooliaastatel pidid vähemalt nuusutama Karl Marxi teoseid. Muuhulgas kirjutas Marx oma Kapitalis ka rahafetišismist. Rahast kui üleliia austatud objektist ja kummardatavast kultusesemest. Bolševikud võtsid Marxi sõnadest tuld ja tahtsid raha hoopiski ära kaotada. Õnneks ei läinud see neil korda. Aga nüüd tundub, et euro ümber käiv trall omistab sellele paberist ja metallist arveldusvahendile jälle mingeid üleloomulikke omadusi. Küll toob ta endaga kaasa automaatselt välisinvesteeringuid ja kasvatab konkurentsivõimet. Küll võib euro häving tähendada tervete süsteemide kadu. Eurost on paras puuslik valmis treitud ja ahvatlev ebajumal loodud.
Hakkame katsejänesteks
Võib mõista nende eestlaste kurbust ja pahameelt, kes krooni säilimises nägid ka iseseisvuse kestmist. Kuid midagi pole parata: nii nagu ei tohi fetišeerida eurot, nii pole mõtet seda teha ka Eesti krooniga. Kolme Balti riigi ja ehk isegi kogu Euroopa jaoks on Eesti liitumine euroalaga omamoodi eksperimendiks. Läti ja Leedu liitumist prognoositakse 2015. aastaks, kui nad selleks ajaks muidugi seda ise enam soovivad. Neli - viis aastat on paras ajavahe, et võrrelda eurodega Eesti ja oma rahvusrahadega lõunanaabrite arenguedu. Oleme ju hetkel kõik kolmekesi enam-vähem ühel stardijoonel.
Muide, vabariigi aastapäeva kõnes märkis president Toomas Hendrik Ilves, et Eestist hakkab tõepoolest saama Põhja-Euroopa kõige integreeritum riik lääne demokraatlike riikide lõimumisprogrammis. Ja tõesti, Põhja-Euroopa riikidest on vaid Eesti nüüd korraga nii euroalas, ühises viisa- ehk Schengeni ruumis, Euroopa Liidus kui NATOs. Nii et positiivset ka lausa kapaga.
|
2010 
