Saada vihje
Humanitaar, kellest sai füüsikaõpetaja (0)
Article title
Veel 9. klassis ei kuulunud füüsika Kairit Hendriksoni lemmikainete hulka, kui 23-aastasena on ta füüsikaõpetaja Eesti suurimas koolis.
Ajal, mil reaalainete õpetajaiks õppijaid on nii vähe, et kõikidesse koolidesse enam matemaatika- ja füüsikaõpetajaid ei jagugi, on üsna märkimisväärne, et üks noor naine otsustas gümnaasiumis humanitaarklassis õppides, et temast saab hoopis füüsikaõpetaja ning et mõni aasta hiljem on ta õpetaja maailma suurimas eestikeelses koolis.

See noor naine on Kairit Hendrikson (23), kes selleks ajaks, kui tähistatakse tänavust õpetajate päeva, on viis nädalat õpetanud füüsikat Keila kooli üheksandatele klassidele.

“Mõte tuli gümnaasiumis, et tahan saada füüsikaõpetajaks. Olin ka enne seda kindel, et tahan saada õpetajaks, aga siis oli füüsika üks viimaseid valikuid. Lõpuks aga valisin millegipärast just selle,” meenutab Kairit, kelle füüsikaõpe piirdus 12. klassis ühe semestriga. Aga kui otsus tehtud, polnud see takistuseks.

“Minu käest on palju küsitud, et miks ma õpetajaks õppisin. Vastan, et ma olen terve elu tahtnud õpetajaks saada, aga miks, seda ma ei tea. Ja kui reaalainete puhul kardetakse, et nende õppimine on ülikoolis raske, siis jah, ongi raske. Aga kui mina, humanitaar, saan ülikoolis füüsikaga hakkama, siis saavad teised ka,” räägib ta.

Kool ja töö käsikäes

Räpinast pärit Kairit õpetab praegu Keila koolis poole kohaga, sest samal ajal on käsil õpingud magistrantuuris Tallinna Ülikoolis. Bakalaureusekraadiga võib koolis õpetada küll, kuid stabiilseks töökohaks on vajalik siiski magistrikraad. See, et tudengid juba varakult (kõrg)koolipingist klassi ette õpetajaks lähevad, on Kairiti sõnul tänapäeval pigem reegel, sest õpetajate puudus on lihtsalt nii suur.

“Ma olin kuuest füüsikaõpetajast Tallinna Ülikoolis viimane, kes ainult õpingutele keskendus. Ma olin ainuke, kes oli veel saadaval,” lausub ta. “Algne plaan oli, et lõpetan enne õpingud, siis lähen tööle. Aga kui kuulsin, kui äge teistel koolides tunde andes on, ei jõudnud enam ära oodata, millal lõpetan.”

Töökuulutusi sirvides selgus, et füüsikaõpetajat otsivad lausa kümme kooli. Kuivõrd nende seas oli ka Kairiti praeguse kodulinna Keila kool, oli otsustamine lihtsam. See, et tegu on käesoleval õppeaastal Eesti suurima ja üleüldse maailma suurima eestikeelse kooliga, kus õpib üle 1450 õpilase, oli ühe algaja õpetaja jaoks siiski mõtlemapanev seik.

“See hirmutas mind väga, et tegu on Eestis suurima kooliga. Aga need hirmud olid asjatud,” ütleb ta nüüd.

Hirmuäratav vaikus

Kairit annab tunde üheksandikele. Tagasi vaadates ütleb ta, et kui tema 9. klassis õppis, polnud füüsika kindlasti tema lemmikaine. Nüüd, ise õpetajana klassi ees seistes, peab ta aga sedasama ainet andma nii huvitavalt, et isegi kui füüsika pole õpilaste jaoks see kõige-kõigem õppeaine, tahetaks seda õppida. “Et keegi ei tuleks siia mõttega, et see aine on nii raske ja et seda pole elus vaja,” lisab ta.

Õpilased on noore õpetaja hästi vastu võtnud. Nad on palju targemad füüsikas, kui mina nendes vanuses olin, ütleb Kairit.

Aga algajat pedagoogi võivad ehmatada ka asjad, mis kogenumat õpetajat ei pane kulmugi kergitama. “Üks juhtum oli, kui ma arvasin, et õpilased on minu peale pahased, sest kogu klass oli tunnis täiesti haudvaikne. Tunni lõpus võtsin end kokku ja küsisin, et kas ma olen midagi valesti teinud, et te nii vaiksed olete. Siis olid nemad omakorda ehmunud, et miks ma nii küsisin,” muigab Kairit.

Selge on aga see, et Eesti kahanev õpetajaskond on ühe pühendunud liikme juurde saanud, sest kui küsida Kairiti käest, kas õpetaja ongi tema elukutse, vastab ta: “Kindlasti. Nii kauaks, kui vähegi saan, tahan jääda õpetajaks.”

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.