Saada vihje
Humala mõisa šotlased linnas heakorda loomas (0)
Article title
Perenaine Piret Bärg kostitab oma lemmikuid õuntega.
Keegi toimetab natuke eemal, karjakopli tagumisse tippu jäävate sangleppade all. Tegelikult on neid toimetajaid mitu. Päris kari kohe.

„Seal nad mul siis ongi,“ ütleb Humala mõisa perenaine Piret Bärg rõõmsalt. „Läinud palava eest varju.“
Rõõm tundub olevat vastastikune. Puude alla algab liikumine, enam pole ei palavast ega päikesest lugu, perenaine on tulemas. Kari šoti mäigiveiseid tuleb perenaisele vastu. Ees pisikene, ümmargune ja natuke takjatesse tokerdunud pruunikarvaline vasikas. Kellel ei lööks nunnumeeter lakke!

Algas aga kõik seitse aastat tagasi. Siis tundis Piret Bärg, et linnaelu hakkab üksluiseks muutuma, otsis vaheldust. Parasjagu oli Keila külje all müügis Humala mõis, kuulsa Vääna mõisa harumõis.

Intelligentsed loomad

„Vaatasime – pole väga suur, otsustasime ära osta,“ meenutab värske mõisaomanik. Mõisaostuga kaasnes aga ka 25 hektarit maad. Ükski õige eestlane oma maad raisku ei lase. „Üritasime siis ise niita, päevade viisi, enne kui aru saime – sellest ei tule midagi,“ meenutab perenaine.

Siis vaadati lambaid, aga…

„Saime aru, need pole meie loomad. Tahavad liiga palju hoolt,“ teab linnas ka koolitaja ametit pidav Piret Bärg lammastest.

Siis tutvuti lähemalt Šoti mägiveistega, uuriti neid ja nende hingeelu.

Pullipoiss Donald Humala mõisas. 

„Tegu on ütlemata intelligentsete loomadega, kes on täiesti iseseisvad ja vähenõudlikud. Neid ei pea kantseldama, toitma, nad saavad iseendaga täiesti hakkama,“ on värske loomapidaja valikuga rahul.

Loomulikult kaasneb loomapidamisega hulgaliselt küsimusi, isegi vähenõudlike šotlastega: kuhu panna loomad talveks, mida ette anda, mis nendega teha siis, kui nad ükskord täiskasvanud on…

„Talvel on nad meil samuti väljas, külma nad ei karda, tuisu eest leiavad varju metsatukast; talveks aitavad sööta varuda head head naabrid Metsaküla suurfarmist,“ on loomapidaja kõigile küsimustele vastuse leidnud. Mis puutub aga täiskasvanud loomade saatusesse, siis…

Kõigele on lahendus

„Lihakombinaati oleme neid üliharva viinud. Oleme Šoti mägiveiste ühingu teiste liikmete karjade vahel üritanud pullid ära jagada,“ on sellelegi küsimusele vastus leitud.

Sel kevadel kuulutas Tallinn välja konkursi leidmaks veistekarja Paljassaare hoiuala hooldamiseks. Piret Bärg koos Šoti Mägiveiste MTÜga võitsid selle konkursi. Nüüd on kolmkümmend veist Paljassaares. Ja jäävad sinna hilissügiseni.

Perenaise hoolt vajavad aga ka koju jäänud loomad.

„Vaata, mis ma sulle tõin,“ hõikab Piret pisemale, pullipoiss Donaldile, ja viskab loomale õuna. Varsti on kogu kari perenaise juures oma suvist lemmiktoitu, õunu noolimas.

„Eks ma käin neid linnaloomasid ka nädalas paar korda hellitamas, viin õunu – need neile meeldivad – ja kammin. Kui lähen, on kõik loomad minu ümber korraga koos. Linnalapsedki nuruvad siis aedikusse kaasa loomi kammima ja silitama. Eks ma siis teinekord võtangi. Kus need lapsed muidu looma näevad!“

KOMMENTAAR

Tõnu Laasi, Tallinna linna keskkonnaametnik

Juunis leidsime konkursi korras Paljassaare hoiuala hooldamiseks 30 šoti mägiveist. Nüüd võime öelda, et see leping kahepoolselt kasulik: loomad tunnevad end Paljassaarel hästi, siin on vaheldusrikas ala niitude, metsa ja rikkaliku söödabaasiga, samas aitavad loomad säilitada Paljassaarel looduslikku tasakaalu. Vähenõudlikud loomad söövad puhtaks nii kaldariba – eriti meeldib neile noor mahlane pilliroog – kui puhastavad metsaaluse võsast ja kõrgest heinast. Tekkimas on parkmets. Ka inimestele pakuvad loomad silma- ja silitamisrõõmu. Loomade tara on rajatud otse jalutusteeni, nii et kes küünitab, saab neid ka silitada.
Loomulikult pole see ühe aasta projekt. Järgmisel aastal on muudatused kindlasti veel märgatavamad. Seda näitavad ka Pärnu ja Helsingi kogemused. Suurte masinatega seda ala ju ei hoolda, hoiualal on väga paljude lindude pesitsuspaigad. Nii et meie loodame koostöö jätkumisele.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.