Saada vihje
Hulpiva paadi anatoomia (0)
Õhtul koduranda jalutama minnes kuulis vabatahtlik merepäästja ja Rannamõisa Laevaseltsi liige Kaido Taberland vee piiril tumedaid mütsatusi. Päästjakogemus ütles, bronchi et midagi on viltu.

Kaido Taberland: “Kell polnud veel seitse saanud, Rannamõisa mändide all hakkas juba kergelt hämarduma, kui ma oma õhtust jalutuskäiku tehes kuulsin rannas, endise Merepiiga kohal kaldajärsaku all, tumedaid tugevaid mütsatusi. Ikka prõmm ja prõmm… Nagu oleks kedagi või midagi suure õõnsa asjaga järjekindlalt pekstud.

Laskusin kaldajärsakust alla ja leppade vahel seda prõmmitajat nägingi. Paat hulpis vees, laine peksis teda järjekindlalt vastu suuri rannakive. Ja ümberringi ei ühtegi hingelist. Ainult tormieelselt vihased merelained, paat, kivid ja mina. Esimese mõttena käis läbi pea: kuskil on õnnetus juhtunud, paat on üksi kaldale ujunud. Heitsin riided seljast, hakkasin paadi poole kahlama – äkki oli seal põhjas keegi pikali, vajas abi. Olin ehk põlvini vees, kui tundsin, et kuigi olen aastaid talisuplusega tegelnud, ikkagi edasi minna ei saa, jalad kiskusid külmast krampi. Jooksin koju, panin sooja kalipso selga, haarasin kaasa ämbri ja uuesti mere äärde tagasi. Selleks ajaks oli juba päris hämar. Kahlasin uuesti paadi juurde, see hulpis ehk meetri sügavuses vees. Aga vahel lõi laine mul ikka üle pea – torm oli ju tõusmas. Paadis kedagi ei olnud. Sain aru, et see pole küll päris merepääste sündmus, aga ikkagi – miks lasta võõral varal mõttetult vastu kaldarahne puruneda. Hakkasin paati kalda poole tirima. Siis sain aru, et paat oli ankrus, ankur oli kuskil põhjakivide vahel kinni. Sain ankru põhjast kätte– see oli paraja pöidlajämeduse roostetanud terastrossi otsas –keerasin paadi ahtri vastu tuult ja hakkasin veesõidukit kalda poole tirima. Oli paras tegu – meri ei tahtnud mitte oma saagist loobuda. Lõpuks rannal, vedasin paadi veepiirist parajale kaugusele, kuhu tõusuvesi ja lained enam ei küündinud ja keerasin selle kummuli.

Kodus tagasi, riputasin fotod Facebooki, järsku keegi tunnistab paadi omaks. Tuligi omanik peatselt välja. Ja võib oma purunemisest päästetud paadi kaldalt ära vedada. Muidugi – ega ükski mereseadus ei keela oma paati kalda lähedal ankrusse jätta, aga rannarahva tarkus ütleb – seda ilma hädavajaduseta ei tehta. Torm võib veesõiduki vastu kaldakive puruks peksta. Ei jäeta paate ka vee piirile valveta lebama – lained võivad paadi merele viia. Siis on see aga ohuks nii jahtidele kui mootorpaatidele.

Just nii juhtus hiljaaegu auväärse Prangli saare elanikuga, kes jättis oma paadi kaldaribale, merelainete meelevalda. Ja nüüd oma paati taga otsib. Kas see on aga Soome ujunud, mõne laeva poolt põhja aetud või hulbib veel kuskil – seda ei tea keegi. Igal juhul tasub oma vara hoolega hoida, et see ei satuks sügistuulte ega kõrge merevee meelevalda, õnnetuseks endale ja ohuks teistele.“

Talisuplejad alustavad hooaega
• Tilgu Hülged ehk äraseletatult talisuplejad alustavad Kaido Taberlandi eestvedamisel Tilgu sadamas uut hooaega. Kel huvi, võib ühineda.
• Neli-viis aastat tagasi alustati väikese seltskonnaga, mis on iga aastaga kasvanud.
• Praeguseks on registreerunud juba ligi paarsada inimest, regulaarselt iga nädal ujumas käivad ehk 30, kõneleb eestvedaja Kaido Taberland.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.