Saada vihje
Harjumaa pühapaigad viiakse kaardile (0)
Eelmise aasta suvest kuni tänavu juunini viiakse muinsuskaitseameti tellimusel ajaloolisel Harjumaal läbi looduslike pühapaikade inventuuri. Kui kunagine pühapaik leiab kinnitust, kantakse see kaardile ning tulevikus võib juhtuda, et riik võtab ühe või teise koha kaitse alla.

Arheoloog Gurly Vedru sõnul alustati inventuuri mullu juulis. „Meile antakse Eesti Rahvaluule Arhiivist kätte teated, mis tõenäoliselt puudutavad looduslikke pühapaiku. Sorteerisime ja analüüsisime välja kohad, mis on pühapaigad, mitte lihtsalt pärimuspaigad, ja panime need enda jaoks kaardile paika. Ja siis läksime kohale, vaatama, kas leiame paigad üles,“ kirjeldas ta tegevusplaani.

Rahvaluule arhiivis on eri aegadel inimestelt kogutud ja üles kirjutatud lood. Taolist kogumistööd on tehtud alates Jakob Hurda üleskutsest 1888. aastal. Suurem pärimuste kogumistuhin oli Eestis veel 1930ndatel. Suurt tööd on sihipäraselt tehtud ka viimased aastakümned.

Inventuuri projektijuht, Tartu ülikooli doktorant Ott Heinapuu sõnul on vahe loodusliku pühapaiga ja lihtsalt inimeste jaoks olulise paiga võrdlemisi tinglik. Peamine vahe on see, et pühapaigale viitavad usulised toimingud. „Kui on käidud andmas esimest osa viljast, tehtud tervendamisrituaale või seal on kasvõi hoiatatud, et kui ka ühe puu maha raiud, siis surevad su veised. Üsna kindlalt viitab pühapaigale mõni keeld – ei tohi sinna põldu teha, puid raiuda,“ kirjeldas Heinapuu.

Harjumaa läbi käidud

Gurly Vedru sõnul on tänaseks esimene ring Harjumaale peale tehtud. Järgmist rahastusvooru on ootama jäänud Keila ja Nissi kihelkond ning Viimsi valla tiheasustusega aladel on kõik kunagised pühakohad tõenäoliselt hävinud. Nüüd minnakse teisele ringile, kus kohtutakse kohalikega teabepäevadel, millest esimene toimus Jõelähtmel. Täna, reedel, kohtutakse Kuusalus sealse kihelkonna inimestega. Inventuur peaks Ott Heinapuu sõnul lõpule jõudma tänavu juunis.

Kose kihelkonna Nõrava küla Uurimägi võis olla hiiepaik. 

„Esimene ring on tehtud, sellega lokaliseerisime maastikul terve rea kohti, kirjeldasime, pidlistasime, vestlesime kohalikega. Olid kohad, mida ei suutnudki leida, kuigi kaardil olime need varem paika pannud,“ rääkis Gurly Vedru.

Sellega, et osa kohtadest jääbki leidmata, tuleb tõenäoliselt leppida. Samas on mõni koht lugudes ja mälestustes väga kindlalt määratletud ning inimesed võivad seda kohta oluliseks pidada tänaseni. Üks sellistest paikadest on Jõelähtme vallas asuv Ülgase Hõbemägi. Seal ei käida küll enam kogukonnaga koos nagu veel 1930ndatel koos kiikumas, kuid inimesed teavad, et see koht oli oluline ja seal käidi mingit toimingut tegemas.

Teinekord on lugusid mõne koha kohta küll palju, kuid need võivad koha suhtes olla vasturääkivad. „Näiteks Anija juures on olnud hiiekoht jõe ääres, seal kasvavad lepad. Aga kuivõrd täna kasvab sealkandis väga palju leppa, siis puuduvad seal konkreetsed tunnused, kus see koht võis täpselt asuda,“ kirjeldas Vedru otsimise protsessi.

Äkki saab ikkagi teada

Harjumaal toimuvad teabepäevad ongi korraldatud selle eesmärgiga, et kohalike käest lugusid juurde saada ning olemasolevaid täpsustada. „Kui me kohtume nüüd inimestega, siis räägime, mida oleme teinud, ühtlasi küsime kohtade kohta, mida ei suutnud leida, ja kas on veel jutte, mälestusi suguvõsa liikmetelt,“ rääkis Vedru. „Kui tuleb kevad, teeme veel teise ringi Harjumaal, et saada asjadest lõplik ülevaade. Kaarti oleme juba praegu täitnud, aga siis peaks tekkima arhiivimaterjalide põhjal selge pilt.“

Juba esimesel kohtumisel Jõelähtmel saadi infot, mida varem polnud. Kohalike jutust tuli välja, et vallas on allikas, kust inimesed käivad siiani vett võtmas. Tänapäeva (üsna) ratsionaalses maailmas ütlevad inimesed, et „see vesi on hea maitsega“, kuid arheoloogid näevad, et seal taga võib olla enamat. „Seal puuduvad küll pühapaiga tunnused, aga tegu on kohaga, kus inimesed on käinud aastakümneid vett võtmas. Miks nad käivad – öeldakse, et vesi on niivõrd hea. Aga miks just seal,“ küsis Vedru. „Läheme kindlasti seda allikat vaatama.“

Kunagised pärimused ja kohakeelud on siiani rahva seas alles. „Paljud teadsid neid kunagisi kohti: jajaa, meil on see puu tõepoolest olemas ja sealt ei tohi oksi murda, vastasel juhul ebaõnnestuvad kariloomad, su endaga võib midagi juhtuda,“ rääkis Vedru.

Kui Harjumaa või laiemalt Põhja-Eesti eripärast rääkida, siis Ott Heinapuu sõnul on selleks sõna „hiis“ või hiiepaik“, mida Lõuna-Eestis ei tunta. „See näitab, et Harjumaa kuulub ühte kultuuriruumi Skandinaaviaga. Siin on näha ülemere käimise ja suhtlemise jälgi, Lõuna-Eestis oli pigem sudemed lõuna-ida poole,“ selgitas ta.

Gurly Vedru sõnul ei imesta inimesed sugugi, miks aegade taguseid lugusid käiakse kohapeal kontrollimas. „Seda võetakse pigem kui meie ühist minevikku, mis on huvitav ja positiivne. Isegi kui sa sellesse ei usu, siis tuleb see meie minevikust ja on meile omane.“

Katkoja Kirikkülas Risti kihelkonnas. Pärimus ütleb, et selle veega raviti. 

TEAVE: Mis on looduslik pühapaik?
• Looduslik pühapaik on selline koht maastikul, mis on omanud inimeste jaoks erilist vaimset tähendust.
• Looduslikud pühapaigad võisid asuda nii maal kui merel, nii metsas kui soos.
• Pühapaigaks võisid olla allikad, puud, kivid, seljandikud, kosed jne.
• Pühapaigas kehtis tavaliselt keeld – ei tohtinud sinna teha põldu, raiuda metsa jms.
• Samas võis inimeste jaoks tähtis paik olla ilma eriliste nähtavate tunnusjoonteta, mis muudab nende leidmise tänapäeval keeruliseks kui mitte võimatuks.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.