Saada vihje
Harjumaa eripära – elada kõrge vanuseni (0)
Meditsiinitöötajad – peamiselt küll arstid – ähvardavad madala palga pärast järgmise aasta veebruaris streigiga. Harju Elu üritas Eesti Haigekassa Harju direktori Ado Viigi abil selgusele jõuda, ampoule kui põhjendatud on streik.

Oleme harjunud mõtlema oma maakonnast kui suurimast ja edukamast. Kas meditsiinitöötajatega on siis teisiti, drugs teenivad vähem kui teistes maakondades? Või on solidaarsed ametiõdede-vendadega?

Ado Viik: Haigekassasid hakati looma 25 aastat tagasi. Eestis oli haigekassasid siis üle 20 – igal maakonnal ja suuremal linnal oli see asutus – ning kõik nad olid omaette eelarvel. Siis kujunes meditsiinitöötajate palk ka vastavalt eelarvele. Viimased kolm aastat on Eesti Haigekassal aga ühine eelarve. Ja Harjumaal pole palgad sugugi väiksemad kui mujal, prostate arvestades elanike, seega patsientide arvu, pigem ikka suuremad. Ja arstide keskmine palk on tublisti üle eesti keskmise.

Kui suur on summa, mida võib haigekassa arvestada ühe kindlustatu ehk siis potentsiaalse patsiendi kohta aastas?

Sellest 13%-st, mida ettevõtted maksavad oma töötajate kohta iga kuu tervisekindlustuse maksu, koguneb aastas iga maksumaksja kohta keskmiselt 1500 eurot. Aga see raha jaguneb ka nende peale, kes ei ole kas veel maksumaksjad või siis enam maksumaksjad, see tähendab lapsi ja pensionäre. Nende tervisekindlustust arvestatakse solidaarsuse alusel. Nii et ühe haigekassa registris oleva inimese kohta on aastas kasutada keskmiselt 750 eurot ravikindlustuse raha.

See pole sugugi väike raha. Kuidas see jaguneb – kui palju läheb otsesteks ravikuludeks, kui palju meditsiinitöötajatele töötasudeks?

Nõustun – see pole väike raha. Selle kulutamisel ravivajajate heaks tuleb leida parimad lahendused. Arvestades vajadusi, tehnilisi võimalusi, hindasid. Ja võin häbenemata öelda, et need inimesed, kes kõige tõsisemalt arstiabi vajavad, saavad seda Euroopa tasemel, nende abi on esimeses järjekorras tagatud. Need on inimesed, haiged, keda me tänaval ei näe, kes viibivad pikalt haiglas. Neid on kogu kindlustatute hulgast üks protsent, aga nemad vajavad kolmandiku ravikulutuste ressursist. Esimesed viis protsenti raskemini haigetest vajavad kokku 56% ravikukulutusteks kuluvast rahast. Õnnelikud on need, kelle haigus piirdub köha-nohuga, keda on looduse poolt tervisega õnnistatud, neid on 50%. Nii et tervist on looduse poolt ebaõiglaselt jagatud. Sellepärast ei saa ka haigekassa iga inimese ravile võrdselt kulutusi teha, tuleb arvestada vajadusi.

Kui suur on see summa, mis kulub sellest 750 eurost ravivajadusteks kokku, kui palju läheb meditsiinitöötajate palkadeks ja muudeks kulutusteks, näiteks tehnika soetamiseks?

Laias laastus võib öelda, et 60% ravikulutusteks, 30% töötasudeks, 10% muuks.

Kui suur palkadeks kuluv summa peaks olema, et streiki ei tuleks?

Seda saab öelda ehk aasta lõikes. Sest edasistel aastatel ähvardaks meid ikkagi streik.

Natukene vastuoluline seisukoht. Kas ei saa siis meditsiinitöötajatega pikemat lepingut sõlmida?

Peame oma meditsiini vaatama terve Euroopa, vähemalt lähiriikide kontekstis. Arstid streigivad ka seal, kus palgad on oluliselt kõrgemad, näiteks Soomes ja Rootsis. Ka sealt lähevad arstid teistesse riikidesse, veel paremate palkade peale.

Külastasin hiljaaegu üht endist Harjumaa perearsti Rootsis, kes töötab nüüd Karlstadi perearstikeskuses, sest sealne arst oli läinud Norrasse piirkonda, kust perearst oli läinud Inglismaale…

Ja Inglismaalt tuleb mõni arst tagasi tööle Eestisse. Arstid ei liigu ainult palga pärast. Tuleb tunnistada, et neis riikides, kus perearstide süsteem kauem olnud, on arstidel ka väiksem töökoormus, vähem vastuvõtte. Mitmed arstide kohustused on üle võtnud meditsiiniõed.
Ka on meie arstid kogukonnale, oma patsientidele lähedal. See on patsientide seisukohalt hea, arst on kättesadav 365 päeva. Vaadakem aga arsti poolelt – leida puhkuse ajaks omale asendajat on raske. Meditsiinitöötajad peavad ennast pidevalt täiendama – jälle tekib asendaja probleem. Ja mis saab siis kui perearst haigestub… Meil on puhkuseandjad arstid juba küll olemas, aga neid on vähe. Arstid kipuvad läbi põlema. Kui räägime ratsionaalsest perearstikeskusest, kus iga arst saaks puhata ja koolitustel käia, peaks seal töötama minimaalselt kolm, ideaalne oleks viis kuni seitse arsti.

Ehk selle asemel, et rääkida meditsiinist, tuleks tervitada Jevgeni Ossinosvkit ja tema sotsiaaldemokraatlikku alkoholivastast programmi.

Arstiabi peab olema ikka ja alati tagatud, aga ka alkoholivastane programm on tervishoiu seisukoha pealt hea. Veel rohkem rõõmustab mind nende inimeste hulk, kes rahvaspordiüritustel kaasa löövad, olgu tegu siis suusatamise, jooksu või jalgrattasõiduga. Ja kui palju on kergliiklusteedel igapäevaseid sportijaid. Spordile kulutatud raha hoiab seda mitmekordselt kokku tervishoiukulutustelt.

Kui veebruaris meditsiinitöötajad ikkagi streigivad, kelle poole hoiab siis haigekassa? Lähete koos arstidega tänavatele või tõmbate kardinad kabinettidele ette ja ütlete, et haigekassas ei teata midagi…

Nagu eelmiselgi meditsiinitöötajate streigi korral oli haigekassa meie patsientide, kindlustatute poolel. Esindama eelkõige nende huve. Aga selge, et meditsiini ei saa olla ilma arstide-õdedeta. Nii et pigem oleme me läbirääkijateks, vahendajaiks.

Haigekassa on küll üle Eestimaa üks, aga kas tervishoiusüstemis on midagi ka ainult Harjumaale eriomast?

Vaatamata ravijärjekordade pikkusele võime rõõmustada, et võimalus elada hea tervise juures piisavalt kõrge vanuseni on siinses maakonnas kõige suurem. Meiega konkureerib üksnes Tartumaa. Seda kinnitab veenvalt statistika. Aastast 2009 kuni käesoleva aastani on 80ni ja vanemaks elanud inimeste arv kasvanud 31% . Kõigis maakondades on see kasv toimunud, aga Harjumaal enim.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.