Pea kõik, kes Gruusiasse sattunud, on öelnud, et sõbralikumaid kohalikke inimesi pole maailmas olemas. Ükskõik, kas seisad eksinult tänavanurgal või valid restoranis tundmatu nimega roogade vahel – kohalikud on alati valmis aitama.
See abivalmidus algab lennujaamast. Juba väljudes pakuvad taksojuhid oma teenust, lubades turisti viia parimasse hotelli mere ääres. Ja odavasse. Taksogi hind pole kallis.
Meiegi võtsime Batumis päevaks takso. Kokkulepe taksojuht Svjataga (nimi kirjutatud kuulmise järgi) oli, et võtame kõige magusama, hommikupäikese ära ja kell 13 tuleb ta meile hotelli järele. Ja siis sõidame mägedes pimedani, taksojuht on meile giidiks nii teele jäävates kirikutes ja kloostrites kui veinimõisas. Ja päeva lõpetame õhtusöögiga gruusia peres. Selle reisi eest küsis Svjata 200 lari, (ca 66 eurot), eraldi tasusime õhtusöögi eest.
Svjata – polkovnikust taksojuht
Nii nagu eelmisel õhtul sai taksojuhiga kokku lepitud, nii ka läks – kell 13 oli ta meid hotelli ees ootamas. Sõit läks mägedesse, maaliliste mägijõgede, koskede ja kaljude vahele. Ja Svjata oli mitte ainult hea taksojuht, ta oli veel parem giid ja ajaloo tundja, haritud inimene. Nagu jutust selgus, oli see väiksemat kasvu grusiin lõpetanud piirivalve- ja politseikooli, teeninud 25 aastat Gruusia piirivalves, tõusnud polkovniku auastmeni, osalenud Vene-Gruusia sõjas 2008. aastal, saanud haavata. Ja on nüüd erus. Ehk pensionil, teenib taksojuhina lisa.
Võrdlesime Gruusia ja Eesti saatust, mis meie rahvaid ühendab? Kurdame oma Maarjamaal, et meil on üks agressiivne ettearvamatu naaber. Grusiinid ütlevad sama kahe suure naabri kohta – lõuna poolt piirnevad nad Türgi, põhjas Venemaaga. Ja kahe sõjaka maa vahel on pidanud see rahvakilluke siis oma iseseisvust kaitsma, ainulaadselt kaunist ja rikast maad, kultuuri ja keelt hoidma.
Pea või muhameedlus
Ristiusk jõudis tänase Gruusia aladele juba 4. sajandil, selle tõi legendi järgi nunn Nino Kreekast, mitte ristirüütlid tule ja mõõgaga Lääne-Euroopast. Ristiusk võeti kiiresti omaks ja nüüdseks on Nino pühakuks kuulutatud. Osmanid aga, vallutades 12. sajandil Gruusia, sundisid grusiine vastu võtma muhameedluse.
“Kes vabatahtlikult ristiusust ei loobunud ja muhameedlust omaks ei tunnistanud, sellel raiuti Tereki jõe sillal pea maha. Ajalooallikad pajatavad, et Tereki jõe kiire vool veeretas maharaiutud päid vees nagu herneteri, jõe vood oli verest punased nagu viinamarjavein,” kõneles meile Svjata. “Muhameedlusest ja türklastest päästis Gruusia Venemaa, kes 18. sajandil alistades Vene-Türgi sõjas osmanid, sundisid nad ka Gruusiast lahkuma. Nii on seda maakildu läbi ajaloo himustanud kaks impeeriumi, oma osa on üritanud võtta ka Pärsia šahhid.
Viimasest Vene-Gruusia sõjast grusiinid eriti rääkida ei taha, liiga värsked on haavad veel hinges ja mõnel ka ihul.
Tänased palgad
Kiire majanduskasv algas Gruusias koos Mihheil Saakašvili presidendiks valimisega. Tema oskas meelitada Gruusiasse väliskapitali, hoogustada ettevõtlust.
“Esimese ametiaja oli Saakašvili väga hea president, riik arenes, rahvas hindas teda. Teisel ametiajal läks aga nagu meil ikka – teda hakkas huvitama rohkem isiklik kasu kui riigi areng. Kogu maal süvenes korruptsioon,” kõneleb Svjata. Tema jutust õhkub mure oma maa saatuse pärast: venelased on piiril, rahvas on rahulolematu madalate palkade pärast. Tema ise saab pensioni 320 lari (ca 105 eurot), õpetaja teenib keskmiselt 500 lari (170 eurot) ja riigiametnik kuni 1000 lari (333 eurot).
Üht ei maksa siiski unustada – keskmiselt on Gruusias ka hinnad kolm korda madalamad kui meil. Või on hinnad meil lihtsalt liiga kõrged.
Legendaarne köögikunst
Toit ja toidukultuur on kindlasti üks olulisemaid põhjusi Gruusia külastamiseks. Palju kasutatakse liha ja vürtse – nagu tõelisele mägirahvale kohane. Ühtlasi on kindel koht köögiviljadel ja köögiviljahautistel. Maailmas tuntuim Gruusia köögi hõrgutis on kahtlemata šašlõkk. Gruusia šašlõkk ei ole aga mitte ülemaitsestatud marineeritud liha, vaid pigem mõnusalt puhta maitsega, maitsetaimedega kergelt maitsestatud ja sütel küpsetatud veiseliha. Ja veel: nii kummaline kui see ka ei ole, Gruusia toidud on rammusad. Igale toidule, ka salatile ja hautistele armastavad nad lisada kreeka pähkleid, pagaritoodetele juustu või lüüa peale muna. Pole siis imestada, et noored saledad gruusia neiud varsti enam nii saledad ei ole.
Toost
Õhtusöögil mägikülas – muidugi polnud see päris tavaline pere, vaid külaliste vastuvõtule spetsialiseerunud pere – palus tamada ka minul öelda toost. Tamada soov on püha. Nii ma siis ütlesin välja esimesed pähetulevad mõtted.
“Esimest korda Gruusiasse sattudes, see võis olla 1985. või 1986. aastal, mil ma maailma õieti polnudki näinud, ehk Soomet ja mõnda sotsmaad, tundus mulle, et Gruusia on maailma ilusaim maa. Nüüd, mil ma olen maailmas paljud maad läbi käinud ja taas Gruusiasse sattunud, mõtlen ma ikka: see maa on maailma üks kauneimaid maid. Ja kõige külalislahkem.”
Loomulikult aplodeerisid grusiinid mu toosti peale tuliselt.
Aga ma tõesti mõtlen nii.
Teave!
10 põhjust, miks Gruusiasse minna
1. Väga hea kliima. Kesksuvi on küll mägedes palav, aga Musta mere ääres, Batumi ümbruses kuumus ei tapa, on ka parajalt niiskust ja vihma. Subtroopika.
2. Väga ilus mägine maastik.
3. Väga hea köök, rahuldab ka nõudlikumaid gurmaane; head veinid.
4. Sõbralikud, lahked ja abivalmid inimesed. Eestlastesse suhtuvad väga hästi, lugupidamisega.
5. Väga odavad hinnad. Korralik õhtusöök keskmises restoranis kahele koos alkoholiga 50 lari (ca 17 eurot), päev taksoga mägedes 200 lari (ca 66 euri) jne. Need on Batumi hinnad, mägedes ja mujal väikelinnades, kus turiste vähem, on hinnad kindlasti veel odavamad.
6. Saab hakkama nii vene kui inglise keeles. Vanemad inimesed mägikülades räägivad vene keelt. Ei ole vaja tülitada reisibüroosid, kõik on ise lihtne korda ajada.
7. Huvitava kultuuri ja ajalooga maa.
8. Pole ülerahvastatud nagu näiteks Bali saar või mõned Tai puhkekeskused.
9. Eestist otselend Batumi kestab vaid 3,5 tundi.
10. Gruusias on lihtsalt hea olla, seal tunned end nagu kauge lahke sugulase juures.
